07.06.2021
See on president, kes arvab tõesti, et temast sõltub kõik.
“President algatas koolilastele kirjandivõistluse teemal “Minust sõltub kõik”. Mitmed kirjandid on ajakirjanduses avaldatud. Kenasti ja mõttekalt ja siiralt on võimalik kirjutada mistahes teemal.
Kui lastele midagi pakkuda ja neilt midagi vastu oodata, siis tuleks nende poole pöörduda väga heas eesti keeles, ja võimalikult selge mõttega.
“Minust sõltub kõik” ei ole hea eesti keel. See lause on nii sisuliselt kui keeleliselt vale.
Lõhnab kangesti kantseliitliku tühi-demagoogia järele. See on valelik plakat, sest see väide ei ole tõene. Ühest inimesest EI sõltu kunagi KÕIK. Miski sõltub, kahtlemata. Minu osa milleski võib olla väike või suur, aga mitte kunagi ei sõltu minust KÕIK.
Ei maksa mõelda, et see on tähenärimine. Eesti keel on arenenud keel, väga täpne oma väljendites, ja plakatitel (või reklaamides) seab sõnu vales tähenduses kokku vaid see, kes keelt ei tunne või keda väljenduse täpsus ei huvita. Või kes vajab just sellist vigast plakatit oma ideoloogia levitamiseks. Justnagu trooja hobust.
“Minust sõltub kõik” saab tõsimeelselt öelda ainult väga piiratud ja enesekeskne isik, kellele ei lähe üldse korda, missugused on teiste tahtmised ja vajadused. MINA otsustan, MINA tahan, MINA nõuan. Maailm piirdub minuga. Väljaspool mind ei olegi midagi. Väga tänapäevalik, aga ka väga ohtlik loosung. Lapsi ei tohi ahvatleda nõnda mõtlema!
“Sõltuvus” kipub üldse olema pigem negatiivse varjundiga sõna. Narkomaani nimetatakse sõltlaseks, ta on ennast teinud sõltuvaks teatud mõnuainetest. Totalitaristlik valitsus tahab rahva teha oma ideoloogiast sõltuvaks, agressiivne suurriik tahab väikse naaberrigi teha endast sõltuvaks. Sõltuvus on VÕIMU küsimus, allutamise küsimus.
Sõltuvus ja suveräänsus on vastandid. Mõistlik inimene ihkab suveräänsust, vabadust, mitte sõltuvust. Mõistlik inimene ei taha ka teisi endast sõltuvaks teha. Ta teab, et ta peab ka vastutama nende eest, kes on temast sõltuvad. Lapsed on kahtlemata vanematest sõltuvad, see on paratamatu.
See kirjanditeema on prohvetlik
“Minust sõltub kõik” – jah, ilmselt just nõnda on Kaljulaid ise terve oma ametiaja endast mõtelnud, see paistab välja tema käitumisest. Temale on lubatud kõik, kõik peavad temaga arvestama, tema ise ei kuula kedagi ega arvesta kellegagi. Minust sõltub kõik. Selle lause sisu on – minu käes on VÕIM teie üle. Ometi ei sõltu ju meil presidendist kuigi palju, eriti siis, kui tal puudub selle ameti jaoks vajalik autoriteet, kui väga paljud ei peagi teda presidendiks.
Kui minust sõltub KÕIK, siis kuidas ma tegutsen, kuidas oma eluvalikud teen? Ma ju pean siis ka vastutama selle eest, mis minust sõltub? Ma pean teadma, mis on vajalik ja hea ning mis on kahjulik ja hävitav nendele, kelle elu või heaolu minust sõltub? Nii mõtleb vastutustundlik inimene. Aga mitte see, kes ihkab ja naudib võimu.
Mäletate kampaaniat suurte plakatitega “Sama palju inimene”?
Seal ju kuulutas üks liberaalide “eliitgrupi” aktivist, et “teiste elu ei muutu sellest, milline mina olen”?
Selle sildi all esitleti suurtel piltidel mitut inimest, justnagu kahtleks selles keegi, et me kõik oleme “sama palju” inimesed. Või kahtlevad selle kampaania tegijad?
Loomulikult oli ka see plakat valelik, nagu kõik sallivuse ja võrdsuse loosungid, mis tegelikult tähendavad alati seda, et teatud gruppe tuleb tänapäeval igati eelistada ja teatud grupid tuleb jälle otsustavalt hukka mõista.
“Sallimatuid ei tohi sallida!” Ja otsustajateks selle üle, kes on salliv ja kes sallimatu, on justnimelt need kõige sallimatumad, kes ei tunnista “sama palju inimeseks” neid, kes ei ole nendega ideoloogilises mõttes samas paadis.
“Homofoobne saast” on ilmselt kõige vängem tiitel sellistele kangekaelsetele konservatiividele, – nii jäledat sõimusõna ei ole iial oma “vastaste” kohta kasutanud ükski konservatiiv! Nimetada teist inimest saastaks? Lisaks veel laimata, sest sellist nähtust nagu see elgebetede “homofoobia” ei ole üldse olemas. Kriitilist suhtumist seksuaalelu erinevatesse kõrvalekalletesse ei saa kuidagi nimetada foobiaks, ka mitte mingite inimgruppide vihkamiseks.
Kui elgebeted õigustavad end sellega, et nemad on sellistena sündinud ja ei saa ennast muuta, siis täpselt sama kehtib ka nende kohta, keda nad ülekohtuselt ja alusetult “homofoobideks” nimetavad. Ka need inimesed on sellistena sündinud ja nad ei saa ennast muuta. Miks nad ei luba nendele samasugust “võrdõiguslikkust” nagu nad endale nõuavad?
“Mina tahan” on isiklik kapriis
Kui abielu on mehe ja naise liit, on seda olnud kõik meile teadaolevad sajandid, siis missugune uus ja ehmatav teaduslik avastus kinnitab meile, et me nüüd peaksime selle ära muutma? Kui seda soovib, õigemini NÕUAB vaid üks väike grupp inimesi, lähtuvalt oma isiklikust kapriisist (“Mina tahan!”), mitte mingist uuest teaduslikust teooriast, siis on tervel ülejäänud ühiskonnal täielik õigus selle suhtes oma vastuseisu avaldada, ja neid inimesi tuleb kuulda võtta. Ausa ja kaine kõrvaltvaataja kriitiline pilk peaks jahutama õhinapõhiseid ühiskonnareeglite uuendajaid.
Kordan, nagu alati: ma ei räägi üldse homoseksuaalse kalduvusega inimestest. Me ei karista ega mõista inimesi hukka mingite valikute pärast, millega nad ühiskonda otseselt ei kahjusta. Ma räägin aktivistidest, kes nõuavad teatud seksuaalelu kõrvalekallete täielikku võrdsustamist mehe-naise seksuaalsuhtega, ja inimeste jaotamist erinevatesse gruppidesse nende seksuaalelu eelistuste järgi. Nad nõuavad koguni puutumatust ja eelisõigusi. LGBT aktivistid tahavad olla tänapäeva uus-aadel. Nende meelest on ebanormaalsed need, kellele seksuaalsus tähendab vaid vastassugupoole veetlust.
Tavaline inimene ei tunnegi üldse huvi selle vastu, kuidas igasugused inimesed oma sugulisi tundeid realiseerivad. Nemad ei jaota inimesi intiimelu järgi erinevatesse klassidesse. Seda teevad AINULT LGBT aktivistid ise. Keegi ei alanda neid, nad alandavad ennast ise. Ja justnimelt sellega tekitavad nad ühiskonnas seda vastupanu, mida nemad nimetavad “homofoobiaks” ja mida hukka mõistavad.
Ja veel: kui see tõesti oleks “homofoobia”, siis ei tohiks selle all “kannatajat” hukka mõista, sest foobia ei allu inimese tahtele, see on haiguslik nähtus ja foobisse tuleb suhtuda mõistvalt. Küllap aitaks seda “homofoobi” see, kui need LGBT aktivistid temasse inimlikumalt suhtuksid, kui nad ei sõimaks teda ega nõuaks tema kohtu alla andmist või töölt lahti laskmist.
Ülbus ja teistega mittearvestamine tekitab alati vastumeelsust. Kui meie sõnad ja teod lähevad lahku, siis meid ei usaldata ega usuta. Kui propagandist räägib kõlavalt võrdsusest, hoolivusest, sallivusest ja sõbralikkusest, aga kleebib igale teisitimõtlejale vastiku sildi peale ja nõuab kõigi teistmoodi mõtete ärakeelamist (vihakõne seadus), siis on selge, et tegemist on valetajaga, kes on hoolivusest ja sõbralikkusest väga kaugel.
Kuri tuleb inimese juurde ikka meelitades ja valetades.
“Teiste elu ei muutu sellest, miline mina olen!”
Tahate, ma tõlgin: “mulle ei lähe korda, mida sina arvad minust ja minu tegevusest, mina nõuan, et sina mind tunnustaksid sellisena, nagu mina olen. Ehkki mina sind sellisena, nagu sina oled, EI tunnusta, vaid mõistan hukka ja mõnitan niipalju kui mul võimalik on. MINA olen tähtsam kui sina. Mina võin sind halvustada, solvata, laimata, aga sina ei tohi isegi minu ebakohast käitumist kritiseerida, sest mina kuulun valitseva ideoloogia poolt eelistatud gruppi.”
Ühiskonnas tekib ikka erineva maailmavaatega inimgruppe, aga demokraatlikus riigis ei tohi luua põhjendamatut kastisüsteemi, nõnda, et ühed on puutumatu eliit, kelle hullustki tuleb heaks kiita, teisi tohib igaüks peksta ja laimata niipalju kui soovib.
Siit soovitus kõigile progressistidele: proovige ometi ka ise sallivamad olla, mitte ainult teistelt sallivust nõuda! See teie absoluutse võimu ihalus on liiga läbipaistev. Uskuge, see muudab ka inimeste suhtumist teisse! Pidev kaklemine ei vii meid kuhugi, jäämegi kohapeal tammuma, sellest ei ole kasu mitte kummalegi poolele.
Ja muide, olen korduvalt esitanud küsimuse: kui palju meil üldse on neid inimesi, keda isiklikult huvitavad need rakendusaktid või sooneutraalne abielu? Ma ei mõtle kisakoore ja fänne, neid on alati rohkem kui mängijaid väljakul.
Miks keegi mitte kuskil ei ole nende vaeste “võrdseid õigusi ootavate” “koosellunute” arvu isegi nimetanud? Kas neid on nii vähe, et seda ei taheta avalikustada? Et jääks mulje, nagu neid oleks hästi palju?
Kas on ikka mõttekas paarikümne inimese isikliku ja intiimse soovi pärast tervet ühiskonda nii põhjalikult lõhestada?
Ja ometi sõltub tõesti väga palju siin maailmas ja meie ühiskonnas justnimelt sellest, millised me oleme. Igaüks mõjutab meie ühiselu mingil määral ja mingis ulatuses, seepärast tuleb juba lastele õpetada oma tegude ja mõtete eest vastutamist.“
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog
