Malle Pärn: maakoole ei tohi kinni panna!

Kui me kolmkümmend aastat tagasi oma uue iseseisvuse üle rõõmustasime, siis ei osanud me aimata, et selle iseseisva riigi valitsused hakkavad hävitama meie maaelu, mis on tegelikult Eesti süda ja meie elu vundament.

Kui maal jääb õpilasi vähemaks, siis pannakse kool kinni. Kui postkontor või apteek ei teeni piisavalt suurt kasumit, siis ta suletakse. Isegi väiksemad haiglad likvideeritakse. Ka suurtes haiglates likvideeritakse osakondi. Tulevikus hakatakse ilmselt kõiki ravima ühes pealinna hiigelhaiglas.

Nõukogude ajal olid haiglad isegi väikestes alevikes, nüüd suletakse neid isegi linnades.

Väike-ettevõtlus ja väiketalu ei ole kasumlikud, need suretatakse välja ning arendatakse suurettevõtteid ja suurfarme. Mitmest väiksest vallast tehti üks suur. Sellest lähtuvalt jääb ju maal inimesi VEEL vähemaks, kuni viimase ukse sulgemiseni.

Mida see näitab? Aga seda, et meie riik käitub nagu ALLAANDJA. Keegi meist tugevam vaenlane justkui tõrjub meid kodust välja, ja meie teeme kniksu ning kolimegi sealt ära. Me ei hakka vastu, me ei hakka uurima, kas tal on ikka õigus meid kodust välja ajada, me ei püüa teha midagi, et OMA KODU oma laste jaoks alles hoida.

Meie valitsejad tunnistavad sellega, et nad on võimetud riiki juhtima. Miks nad ei otsi abi, ei kuula teadjaid, ei hooli rahvast, miks nad ei astu tagasi, et anda võimalus oma kätt proovida teistele, kellel on riigivalitsemisest teistsugune ettekujutus? Kes ehk saaksid hakkama riigi alleshoidmisega?

Kordan veelkord igivana tõde: valitsemine tähendab TEENIMIST, mitte hävitamist, mitte alamate ärakasutamist enda huvides, mitte rahva paljaksröövimist aina kõrgemate maksude näol, mitte ühise omandi mahamüümist, mitte rahva ülbet mõnitamist. Ja mitte aina suurema kasumi teenimist tuhandete inimeste elude arvel!

Meie kõigi ühine eesmärk peab olema see, et meie lastel ja meie laste lastel oleks ilus ja turvaline elu. Imeilusa Eestimaa igas paigas!

Järjest rohkem on rahva hulgas neid inimesi, kes oskavad tõe ja vale vahel vahet teha, kes suudavad läbi näha meie poliit-ideoloogide üha absurdsemaks muutuvat marionetiteatrit. Nende jaoks on tõsimeelselt endasse uskuvate võimupoliitikute amokipingutused nagu mingi hale komöödia, mis ajaks naerma, kui poleks nii traagiline.

Kuidas saab rääkida “kvaliteetsema teenuse pakkumisest”, kui kool kinni pannakse? Kas see pakub ka “kvaliteetsemat” elu nende vanematele, kes peavad lapse saatma kooli, mis asub kümnete kilomeetrite kaugusel nende kodust? Või tuleb neil otsida uus elupaik, mis on lähemal sellele “kvaliteetsemale” koolile, kus klassid “vähemkvaliteetsest” piirkonnast  lisandunud õpilaste arvel suuremaks kasvavad ja mõneks ajaks sulgemise ohust pääsevad? Kui kauaks?

Kui kaugele me oleme nõus taganema? Miks meie oma valitsus meie rahvast taganema sunnib? Kodudest välja küüditab?

Jagab inimesed ja piirkonnad kvaliteetseteks ja mittekvaliteetseteks? Kas see pole kuritegu oma rahva vastu?

Mis jutt see on, et kool ei saa “pakkuda kvaliteetset haridusteenust”, kui seal on vähe õpilasi? Mida vähem on õpilasi, seda VÄÄRTUSLIKUM (et juhtida tähelepanu sisule, mõttele, ei taha ma kasutada seda kantseliidikaikaks muudetud sõna “kvaliteetsem”) on igaüks neist, ja seda võimalikum on iga õpilase isiklikest eelistustest ja vajadustest lähtuv õpetamine. Mõelge, kui palju on õpetajal sellises klassis AEGA iga õpilase jaoks! Väikeses klassis on palju vähem segajaid, mis laste tähelepanu hajutavad.

Ka distsipliiniga ei ole seal vaja eraldi tegelda. Ja nõndanimetatud “koolivägivald” on seal olematu, sest kõik tunnevad kõiki, õpetajad teavad ka laste kodust olukorda, kuni mitme põlveni tagasi.

Ja kui selle termini juurde tagasi minna, siis lõpetage ometi see “teenuste pakkumine”! Elu ei ole teenuste pakkumine ja tarbimine! Hakakem elama!

Haridus ei ole “teenus”!  Nagu ka meditsiin ja kunst. Politseist või päästeametist rääkimata.

Haridus on ettevalmistus eluks. ELUKS! Mis kestab eluaeg, mis on meil igaühel ainuke (vähemalt käesolevas vormis), ja mis mõjutab lapse tulevikku! Mis võib anda talle võimaluse seda elu täielikult ja “kvaliteetselt”, see tähendab väärtuslikult ja õnnelikult ära elada, aga võib ka selle võimaluse ÄRA VÕTTA!

Kas haridusministeerium teab seda? Kas ta vastutab meie laste tuleviku eest? Juba õpetajate koolitus peab lähtuma sellest, et õpetaja vastutab selle eest, mida ta koolis teeb. Õpetaja amet on ehk kõige olulisem amet üldse, sest sellest oleneb meie ühiskonna tervis ja tulevik! Ja õpetaja on klassis nagu kuningas riigis, sellele ametile tuleb tagasi anda tema väärikus!

Õpetaja töö on väärtuslikum kui mingi poliitiline sõkeldamine (uudissõna: sõge+sekeldamine), sellega juba iga broiler hakkama ei saa, seega tuleks õpetajale maksta ka vastavat palka. Kui õpetajad on oma töö hästi teinud, siis on ju ühiskonna ühiseid asju tunduvalt lihtsam korraldada.

Õpetaja koolitus on eelkõige vaba, aruka ja loomingulise inimese kujundamine, kes suudaks sedasama lastele edasi anda. Et ka lastel aidata kujuneda vabadeks, arukateks, loomulikeks ja loomingulisteks täiskasvanud kodanikeks.

Vabadus tähendab vastutust, muide. Õnnelik ei ole see, kes kõik oma ihad “vabalt” otsekohe teoks teeb, tagajärgedele mõtlemata, vaid see, kes oskab elada nii, et tema valikud ei põhjusta ei temale endale ega ka ühiskonnale valusaid või häbiväärseid tagajärgi.

Ühiskonnaelu ei tohi  taandada mingitele kaubanduslikele, kasumlikele, olmelistele ja instinktitasandil inimsuhetele! Inimene on eelkõige vaimne olend. Inimühiskond on elav organism, seda ei saa mingi kunstlikult konstrueeritud mudeli järgi vormida!

Maakool kujutab endast juba oma eeldustelt palju sügavamat haridust, ühtki maakooli ei tohi kinni panna! Vastupidi: kus märgatakse õpilaste arvu vähenemist, seal tuleb tõsiselt hakata tegelema selle vähenemise põhjuste kõrvaldamisega.

Maal tuleks taastada erisoodustused, et noored tahaksid maale elama minna. Meie riik on siiani maaelu hävitanud, nüüd tuleb seda hakata uuesti üles ehitama. Maapiirkond on parim elukeskkond, ei tohi seda muuta hiiglaslikeks inimtühjadeks põlluviljade vabrikuiks ja hävitatud metsade surnuaedadeks!

See on praegu meie kõige olulisem teema! Mida kaugemale tulevikku me selle lükkame, seda raskem saab see olema!

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog