Malle Pärn: me oleme ju õed ja vennad, üks pisike rahvakilluke

Arvamus,
©UU
Malle Pärn

Meil käib sõnaline kodusõda juba mitu aastat. Aga kes alustas ja kuidas sõda lõpetada, küsib, teoloog, näitleja ja publitsist MALLE PÄRN.

Kes me oleme, meie – inimesed, eestlased? Mis mõjutab, suunab, kujundab meie vaateid, elukäsitlust, suhtumisi, käitumist, tegutsemist, plaane, mõtlemist, unistusi? Kuidas me teeme oma valikud? Igapäevases elus, poliitikas?

Ma saan aru, et terve mõistusega inimesest saab aktiivne konservatiiv siis, kui on vaja midagi väga olulist maailmas kaitsta: perekonda, inimväärikust, võrdseid õigusi kõigile, normaalset inimlikkust, tervet mõistust, normaalseid suhteid inimeste vahel, rahvusriiki võõra võimu (ja vaimu) eest.

Aga kuidas saab inimesest liberaal? Nüüd, kus liberaalid enam inimeste vabadusi ei kaitse, vaid tigedalt ründavad ja piiravad? Nüüd, kus liberaalid nii avalikult jaotavad rahva vastandlikesse gruppidesse, küll seksuaalelu, küll poliitiliste vaadete, küll rahvuse ja rassi järgi? Lausa seadustesse tahetakse kirja panna hullumeelsed väljamõeldised, järeltulevatele põlvedelegi vastuvaidlematult täita? Milline peab olema inimene, kes vabatahtlikult selliste „narratiividega“ kaasa läheb ja ka ise konservatiive materdama hakkab?

Miks ei võiks me rahumeeli oma erimeelsusi arutada, avalikult; miks ei võiks meie ametlik meedia võrdselt sõna anda nii liberaalidele kui konservatiividele?

Me pole üksteisele ometi vaenlased, me oleme ju õed ja vennad, me oleme üks pisike rahvakilluke. Mitte ühegi teise riigi kodanikud ei räägi omavahel eesti keeles. Me oleme ainulaadsed.

Ja me oleme kõik üksteisest sõltuvad. Me istume ühes paadis. Iga kõigutamine mõjutab kõiki, kellegi tehtud auk paadis uputab kõik paadisolijad.

Ma usun, et meil kõigil on suuresti samad eesmärgid. Iga inimene tahab oma elu võimalikult hästi elada, tahab olla õnnelik, tahab tegelda selliste asjadega, mis talle meeldivad, milleks talle on antud võimed. Igal inimesel on teatavad vajadused, mis peavad saama rahuldatud selleks, et ta võiks olla õnnelik. Need vajadused on meil suures osas sarnased.

Isiklikud huvid aga põrkuvad kokku seal, kus ei osata või ei taheta teisega arvestada, teisest lugu pidada.

Me peaksime juba teadma, sest nii palju kõiksuguseid tarkuseõpetusi on levinud meie keskel: päriselt õnnelikud saame olla ainult siis, kui keegi meie tegutsemise läbi ei kannata. Inimene lõikab alati vaid seda, mida ta on külvanud. Ja alati rohkem, kui on külvanud. Kõik, mida me teeme teistele, peegeldub meile endale mitmekordsena tagasi: hea heana, halb halvana.

Sassis ja pahupidi on see meie elu. Meie vaimne keskkond on tasakaalust väljas. Meil käib sõnaline kodusõda, juba mitu aastat.

Mõelgem, millest see agressiivne hüsteeria alguse sai? Kes viskas esimese kivi? Kas ta sai oma tahtmise? Kas on keegi sellest sõnasõjast midagi võitnud? Ei ole ju? Mitte keegi ei ole sellest võitnud!

Ent mida me kõik oleme selle sõnasõja läbi kaotanud?

Oleme kaotanud ühtehoidva rahva. Oleme kaotanud rahu ja kaine mõistuse. Istume paigal nagu luik, haug ja vähk, ei liigu meie ühine koorem millimeetritki mitte mingis suunas.

Kes on süüdi?

Kes alustas? Kas rahvas hakkas äkki heast peast taga kiusama LGBT-seksuaale? Kas valge ristirahvas hakkas heast peast rassistlikult ja ksenofoobselt ründama ja halvustama täiesti rahumeelselt ja süütult oma kodus elavaid moslemeid ja neegreid?

Tunnistagem ausalt: ühiskonnale hakati vägisi peale suruma uut, suurele enamikule vastuvõtmatut elukäsitlust. Uute teaduste nime all sunnitakse meile peale väljamõeldud kõverteooriaid inimese bioloogilise olemuse kohta. Paljud inimesed identifitseerivad ennast suguelu järgi. Justnagu oleks 21. sajandi inimene mingi täiesti uus loomaliik? Ja Euroopa ujutati üle sadade tuhandete vaenulike kultuurihävitajatega, kes isegi prügi ei oska prügikastidesse panna, aga nende inetut käitumist ei lubata isegi õige nimega nimetada!

Meil on vaja tõelist dialoogi, mitte tigedaid monolooge. Me vajame igasugu inimseseksolemise teooriate uuendustele arukaid selgitusi, teaduslikke tõestusi, mitte kohustuslikke ulmelisi dogmasid. Kui neid ei ole, ja näib, et ei ole – siis viskame need dogmad ometi kõrvale!

Me peame lõpetama siltide ja loosungitega suhtlemise ja hakkama mõistusega arutlema, niipalju kui meil seda veel alles on. Peame suunduma kuidagi neutraalse keele pinnale tagasi, kus sõnadega ei peksta teisitimõtlejaid, vaid avaldatakse ausalt oma mõtteid, arutatakse (rahumeelselt) eluliselt olulisi teemasid ja probleeme. Eelkõige tuleks meil hakata rääkima üht keelt, kasutama samu termineid, loobuda liberaalide „uuskeelest“.

Inimesed peavad hakkama oma sõnade (ja muidugi ka tegude) eest vastutama. Kõiki tuleb võrdselt kohelda, mitte nii nagu praegu, et uusliberaalidele on kõik lubatud, konservatiividele on kõik keelatud. Keel tuleb inimese meeltega uuesti harmooniasse seada!

Liberaalid räägivad aina liberaalsetest väärtustest. Väärtusi ei saa jagada liberaalseteks ja konservatiivseteks. Väärtused on üldinimlikud, neid ei saa kellegi soovil juurde leiutada. Väärtus on see, mis on väärtuslik ja väärikas.

Ehk oleks aeg algatada ühe kunagise kultuurrahvana üks tõsine kultuurirevolutsioon?

Seame aukohale tarkuse, aususe, töökuse, harituse, viisakuse, ilu, kõlbelisuse. Püüdleme jälle üheskoos ühe rahvana kõrgete ideaalide poole! Tunnustame inimese häid omadusi nagu mehisus, arukus, vastutustunne, südametunnistus, sisemine kultuur, hingeharidus, tundekasvatus, terve realiteeditaju, teistega arvestamine?

Mõistame hukka sõimamise, valetamise ja laimujutud, roogime ajakirjandusest välja väga rumala ideoloogilise propaganda ja alusetu ning pahatahtliku teisitimõtlejate mahategemise!

Me peame lõpetama üksteisele (ja ka endale) valetamise. Me peame hakkama tõsiselt mõtlema oma elu ja ühiskonna heaolu peale. Igaüks isiklikult ja üheskoos rahvana, rahvusena.

Me peame oma noored välja aitama lausa katastroofiliseks kasvanud orjalikust alaväärsuskompleksist. Me peame andma neile tagasi võimaluse oma vanemat põlvkonda austada ja usaldada. Oma keelt austada ja armastada. Oma kangelasi austada ja armastada.

Ma tean, et sellistest mõtetest saavad aru ainult konservatiivid. Liberaalid enamasti isegi ei loe selliseid artikleid, või siis otsivad sealt neile solvavana tunduvaid lausejupikesi, et ühiskondlikke skandaalikesi üles puhuda.

Aga me peame neid mõtteid siiski aina kordama. Pidevalt tilkuv vesi – olgugi et kaalult väike – uuristab lõpuks kivisse augu.

 

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused