05.11.2018
Malle Pärn
Rahvuskonservatiiv, teoloog ja näitleja Malle Pärn on mures ühiskonnas toimuva üle ja annab kogu Eestile edasi oma nägemuse ja soovitused.
“Oleks hea, kui me suudaksime oluliste ja ebaoluliste asjade vahel vahet teha. Ja läbi näha poliitikute valesid… Kui me suudaksime üle olla igasugu isiklikest erisustest ja erinõudmistest, ning püüaksime oma riigi kujundamises kuidagi ühtselt, kogu rahva heaks pingutada… Räägime üksteisele tõtt…
Et me ei laseks endaga manipuleerida nendel, kes meid omavahel kaklema õhutavad, et meie tähelepanu palju hullematelt asjadelt kõrvale juhtida…
++
Valitsus, seaduste tegijad, ühiskonnaelu korraldajad – peaksid olema eliit, ka vaimne eliit, mitte ainult fiskaalne.
Nobless, kõrge seisus, kohustab – nii öeldi kunagi. Siis, kui meil olid aatelised juhid. Võrdsus, võrdne kohtlemine, millest meil viimasel ajal palju räägitakse, on abstraktne idee. Kui me seda
hakkame tegelikkuses rakendama, siis jõuame absurdini.
Kuidas saab võrdselt kohelda esimese klassi õpilast ja ülikooli professorit? Siis tuleks ühtlustada nõudmised, ja meil ei saaks enam kunagi olemagi mingeid professoreid. Lõikame aias kõik taimed ühepikkuseks?
Inimestel on erinevad vajadused, erinevad võimed, neid pole võimalik võrdselt kohelda. Võrdsed õigused? Kas balletiartist saab nõuda endale ooperis peaosa, ja vastupidi, ooperisolist balletis?
Mina arvan, et hea poliitik on see, kes ei aja udu, kes näeb tegelikkust võimalikult tõelähedaselt. Kes ei lase ennast petta ega peta teisi. Kes oskab vahet teha olulise ja ebaolulise vahel.
++
Miks meil üldse on vaja võimu pärast kakelda? Võim ei ole mingi väärtus, võim on ju tegelikult vastutus! Isegi see, kes ei vastuta (nagu meie poliitikud, enamasti), vastutab tegelikkuses ometi. Kalambuur, jah? Tark saab aru.
Igaüks meist vastutab kõigi oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Rumal on see, kes seda ei mõista, ent ka rumalus võib olla inimesele karistuseks selle eest, et ta pole vastutanud. Inimene kujundab oma mõtete ja tegevusega oma elu.
Minu meelest demokraatia ei ole võitlus võimu pärast, vaid kõikide ühiskonnaliikmete parimate omaduste ärakasutamine ühiste eesmärkide saavutamisel. Üheskoos, ilma kaklemiseta, ilma halvustamiseta, liikumine ühiste eesmärkide poole, kus igaüks annab ühistegevuse heaks oma anded, tarkuse, hoolivuse, kaastunde, ja kõik muud head inimlikud omadused.
Tõsi on see, et demokraatia tegelikuks toimimiseks on vaja väga teadlikke, arukaid, ausaid ja vastutustundlikke riigikodanikke. Meie kodanikuühiskond on üsna väljaarenemata, seda pole soovitudki välja arendada, sest siis ei saaks parteid ja rahamagnaadid oma tahtmist teha.
++
Ma arvan, et meie riigis tuleks kõigepealt hakata vääriliselt hindama ÕPETAJA elukutset. Selleks tuleks koolides taastada õpetaja autoriteet. Õpetaja ei ole haridusministeeriumi kaisukaru ega peksupoiss.
Haridusministeerium peab õpetajat aitama, mitte segama ega talle käske jagama. Õpetaja on klassis, ministeeriumi ametnik istub laua taga. Kumb teab paremini? Ministeerium peab küsima õpetajalt, mida ta võiks teha, et õpetajat aidata, mitte ise välja mõtlema ettekirjutusi, millest koolis ei ole midagi kasu.
Õpetajale tuleb anda koolis võim ja vabadus. Ühtlasi suurendab see õpetaja vastutust. Õpilastele tuleb meelde tuletada, et neil on KOHUSTUS koolis õppida. Targemaks saada. Lisaks õigusele koolis käia.
Riigieksamid tuleb muuta tavalisteks küpsuseksamiteks, kus iga kool ise otsustab, mida nõuab ja kuidas laste teadmisi kontrollib. Samuti peaks iga kõrgem õppeasutus sisseastumiseksamite kaudu otsustama, keda vastu võtab. Mitte mingi protsendi järgi.
Ma ei tea, mina pakuksin hariduses midagi niisugust välja. Õpetaja elukutse vääriliselt hindamine on vajalik ka selleks, et hakata uuesti üles ehitama normaalset ühiskonda, kus igal inimesel on (vähemalt) õigus olla väärikas ja eetiline kodanik.
Et meie noored õpiksid üksteisest lugu pidama, uskuma, et nad on kõik ainukordsed SUBJEKTID, mitte kellegi ihasid, soove või käske täitvad objektid. Lause alused, mitte sihitised, täiendid või öeldistäited.
+++
Me kordame sageli, et “kas me oleme lambad, et valime endale tagasi need, kes on meist üle sõitnud.” Kas see pole lammaste solvamine?
Lammas pole ju sugugi rumal loom. Ta ju ei lähe hundi järele, kui hunt teda kutsub? Hunt peab teda taga ajama ja ta maha murdma, kui tahab teda endale saada. Mulle tuli meelde lugu, mille rääkis kord Jaan Kiivit ühes jutluses: Kuskil seal lõunamaal läksid mitmed karjad ühel ajal jõe äärde jooma. Lambad segunesid omavahel. Keegi, kes seda kõrvalt vaatas, küsis karjastelt: kuidas te oma lambad siit suure karja hulgast ära tunnete?
Karjased vastasid: Kui me hõikame, siis nad tulevad. Igaüks OMA karjase järele. Lambad tunnevad oma karjase häält. Kas pole ilus? Meiegi peaksime TUNDMA hea karjase häält. Niipalju siis argipäevaseks “jutluseks”.
++
Mis on lihtsam ja mõistlikum: kas ettevaatlikult, tee ja ilmastiku olusid arvestades sõites püsida tee peal, või sõiduki kraavist tee peale tagasi sikutamine, kui ollakse libedaga kergemeelselt kihutades teelt välja sõitnud? Või püüda hoopis selles kraavis edasi sõita?
Kui sõiduk on kraavis, siis pole vist eriti kasu sellest, et juht hakkab kõnet pidama: meie arvestame tee ja ilmastiku oludega, meil on plaan ja ressursid, sõiduk peab püsima teel, tee peab olema korras ja hooldatud, sõitjad peavad üksteisega arvestama jne. Tuleks vist kraavist välja roomata ja edasi sõites ISE, vabatahtlikult kõiki neid nõudeid täita. Ja muidugi oleks üsna tervislik ka oma seniseid VIGU tunnistada. See annaks kaasliikljatele lootust, et SEE juht enam neid vigu ei tee, või vähemalt PÜÜAB neist hoiduda, et ta on ARU SAANUD, kus ta vea on teinud.
Tsiteerin: “Eesti peab liikuma edasi. Edasi uue ja kiirema majanduskasvu poole, millest saadav kasu peab jõudma iga Eesti inimeseni. Eesti peab olema oma inimestest hooliv ja jõukas riik.” Kes mõtleb välja selliseid absurdseid kantseliidimoodustisi??
Edasi – KUHU? Veel kiiremini kihutama, ehkki asfaldil on kiilasjää? Eesti peab? Kes see Eesti on, kellele pioneerijuht neid käsklusi jagab? Kas ta kuulab, silmad häbi täis, ja tõotab: homsest päevast peale “teen kõik teisiti”, homsest peale on kõik “parem”, kõik “inimes(t)e eest”, kõik inimese õnne nimel? (Kas siit ei paista mitte kartelliparteide omavaheline salajane kokkulepe, kuidagi omavahel väga harmoonilised loosungid neil?)
++
Ivan Krõlov on ühele oma valmile lisanud sellise moraali:
“Kui oled juht, kui sul on kõrge lend,
siis päiksega sa võrdle end,
eeskuju maa ja rahva pärast
sa võta tema rikkalikust särast
ja vaata
kuis oma elustavaid kiiri
nii ühtlaselt ta oskab alla saata –
ei pea ta väikse ega suure vahel piiri,
vaid tolmukübemeiski helgib kui kristallis
ja kõigile on ütlemata kallis.”
Eks ole, see tundub õigena. Jah, aga Krõlov oli ju luuletaja, mitte poliitik. Poliitik näib olevat pigem orkaan või tulekahju kui PÄIKE… Tema ei soojenda, vaid kamandab ja hävitab.
++
Ma ei väsi kordamast: tahaksin elada arukas ja hoolivas ühiskonnas, kus ahnusel, argusel ja lollusel poleks võimu inimeste üle. Kus igale inimesele jätkuks tööd ja töö eest makstaks väärilist palka, kus palkade vahed ei oleks nii üüratult suured, sest meie kõigi päevad on ühepikkused! Kus rumalust ja kurjust julgetaks nimetada nende õigete nimedega, mitte ülistavate eufemismidega. Kus austataks tarku, ausaid ja vastutustundlikke inimesi, kus arukatele teisitimõtlejatele ei kleebita külge silte, mis tunduvalt paremini sobivad kleepijatele endile.
Tahaksin, et Eesti oleks inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel oleks hea elada. Et meie lastel oleks rõõmus ja aktiivne lapsepõlv, et nad ei hävitaks oma vaimu virtuaalpõrgu sünges sügavikus ega liiga varajases täiskasvanute mängimises, et tegutseksid ja suhtleksid PÄRISELT, et nende lapselike tunnete puhtust ei rüvetataks, et nad kasvaksid tarkadeks ja vastutustundlikeks INIMESTEKS. Et me ükskord ometi saaksime vabaks pärisorjusest, ja hakkaksime ise oma elu üles ehitama. Sellel imeilusal maal…
Tahaksin, et meie rahvas saaks kuidagi poliitilisest stagnatsioonist välja murda ja endale uued, ausamad ja targemad juhid valida… Paljudel inimestel on häid mõtteid, aga need materdatakse maha või jäetakse tähele panemata. Võimu poolt aga tuleb ainult tühje loosungeid ja ehtnõukogulikku ideoloogilist propagandat.
++
NB, kunagi loeti meie rahvale ette “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” – mäletate? See oli 24. veebruar, 1918 (alljärgneb katkend sellest):
“Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”.
E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.”
Me peame jääma sellele manifestile ustavaks, me ei tohi seda prügikasti visata!”