Malle Pärn: põgus pilguheit äärmusliberaalide vihakambrisse

Arvamus,
- Updated
©UU
“Viha pritsimine”, “vihakõne”, “vihakuritegu” – kõik need on demagoogilised sildid, mis on kasutusele võetud selleks, et inimesi mõjutada oma “poliitiliselt ebakorrektseid” mõtteid mitte väljendama.

Totalitarism sünnitab alati ka uue keele, sest keele abil saab ta inimesi oma hullustele allutada. Nõukogude ajal kasutati halvustavaid termineid nende kohta, kes ei tahtnud olla piisavalt “punased”, eks ikka on tõrksaid isemõtlejaid, kes pole nõus kohustuslikule ideoloogiale alluma. Nagu siis, nii on neid ka nüüd.

Muidugi leidub alati ka tublisid ideoloogiasõdureid ja agitaatoreid, kes on neid tõrksaid meelsasti valmis nüpeldama ja avalikult hukka mõistma. Neile luuakse selleks terminid. Sildid, loosungid. Ja dogmad, milles keegi ei tohi kahelda.

Eelmisel ajal olid sellised terminid näiteks rahvavaenlane, pursui, kulak, nõukogudevastane, kodanlik igand, manduva lääne käsilane, kapitalistlik vereimeja, rahva rõhuja. Eks neid oli veel, aga enam ei tule meeldegi.

Nüüd on see arsenal isegi rikkalikum. Vahepeal võimule pääsenud ja 30 aastaga endale selle võimu kindlustanud liberalismist on saanud tõeline äärmusterrorism. Ühiskonnakorraldus tuleb ära muuta, tundmatuseni. Oleme avatud ja sallivad kõige vastu, mida meile heaolust lolliks läinud läänest peale surutakse. Ilma mingi kriitikata. Lömitava orjameelsusega.

Ja loomulikult, oma plaanide varjamiseks sildistatakse äärmuslasteks hoopis need, kes neile, tegelikele äärmuslastele, julgevad vastu hakata. Iga oma tegu muutub nende käes sildiks, mis kleebitakse peale igaühele, kes nende plaane paljastada püüab.

Ühiskond on lõhestatud. Äärmusliku ideoloogia pealesurumine tekitab alati protesti, ja suhtelinegi sõnavabadus lisab sellele tuld. Ametlik ajaleht kuulutab ideoloogilist dogmaatikat, ent kommentaarid ja alternatiivmeedia paljastavad selle dogmaatika naeruväärsuse. Mõistab seda muidugi ainult see, kes oskab ja tahab selliseid tekste lugeda. Kes veel vabalt valdab eesti klassikalist kirjakeelt. Kes oskab vahet teha tõe ja vale, olulise ja ebaolulise vahel.

Programmeeritud robot aga täidab oma programmi, tema ei oska programmiväliseid tekste lugeda. Need tekitavad temas ainult viha ja vihkamist.

Liberaalid on vindi üle keeranud, nende mudelmaailm on väljunud loogika ja terve mõistuse raamidest, ja neil paistab olevat kiire, – nad on kutsunud sellega ellu üsna ohtliku ja ulatusliku moraalse/ratsionaalse vastupanuliikumise. Mida on kiiresti vaja summutada, sest muidu võib see kasvada neil üle pea.

Selleks ongi loodud primitiivne demagoogiline uusterminoloogia. Siin polegi õieti tegemist terminitega, meie liberaal-äärmuslaste võitlevad ideoloogid ja agitaatorid on hambuni relvastatud paksude värvidega maalitud siltide ja loosungitega.

Neid on lihtne ühest paigast teise tõsta ja kleepida kord ühele, kord teisele sõnakuulmatule isemõtlejale. Need sobivad igaühele, kes ei ole nõus mõtlema ja rääkima seda, mida Brüssel meile armulikult ette kirjutab.

Klassikalise moraali ja rahvusluse kaitsjaid iseloomustatakse sõnadega: kurjus, viha, vihkamine, rahva lõhestamine, vihategudele õhutamine, vihkamise propageerimine, kurjuse levitamine, äärmuslus – ometi ei ole ükski konservatiiv kuskil isegi kivi aknasse visanud, kellegi läbipeksmisest rääkimata?

Ilmselt ajab kogu see ratsionaalne vastupanuliikumine meie emotsionaalsed võltsliberaalid nii VIHASEKS, et nad aina näevadki kõikjal viha ja vihkamist. Mitmed haritlased on juba välja öelnud, et kõige suurem vihkaja ja vihakülvaja on tänapäeval just see võltsliberaal, kes kõigile teisitimõtlejatele loosungeid ja silte kleebib.

“Viha pritsimine”, “vihakõne”, “vihakuritegu” – kõik need on demagoogilised sildid, mis on kasutusele võetud selleks, et inimesi mõjutada oma “poliitiliselt ebakorrektseid” mõtteid mitte väljendama. Kes emakeelt ise hästi ei valda, need võtavad sellised käibefraasid üle, ilma et nad mõistaksid, mida need tegelikult tähendavad ja mida nendega saavutada tahetakse.

Moraalituse kriitika väljendab ju tegelikult just heatahtlikku suhtumist ka moraalipõlgajasse, eks sellega püüta ju ka teda hoiatada moraalitu elu halbade tagajärgede eest. Nii et vihaga pole siin midagi tegemist, kullakesed. Kui ema võtab lapse käest ära terava noa, millega see mängida tahab, siis teeb ta seda armastusest, mitte vihkamisest.

Pigem võiks oma lapse (rahva) vihkamises süüdistada seda ema (või seda riigipead), kes lausa käsib lapsel (oma rahval) terava noaga mängida ja mõistab hukka selle, kes seda talle keelata tahab.

Ent need sildikleepijad ise on kriitika suhtes kangesti õrnad, kui keegi nende kohta midagi halvasti ütleb (mis enamasti tähendab lihtsalt seda, et nende tegu või plaani nimetatakse õige nimega), siis nad solvuvad ja tormavad lahingusse. Kui omaette itsitamine ja nurgas nutmine enam ei aita, (nagu  Eero Epner kunagi nii kenasti kirjeldas oma sõprade ringi reaktsiooni EKRE valimisplatvormile), siis aitab ideoloogiakuulekas ajakirjandus, kus aina oodatakse sõnakuulmatute “radikaalide” tümitajaid.

Arvamusprostituute kerkib meil nagu seeni pärast vihma. Igasugune võltsliberalismi kriitika tehakse maatasa, sildistakse kurjuseks ja vihakõneks, – oh, nii lihtne on ju riiulist võtta sinna valmispandud ideoloogiarelvad ja muudkui nendega tulistada. Pole vajagi oma peakest vaevata.

Kriitika analüüsimiseks ja tunnustamiseks on mõistust vaja, Brüsseli programm aga näib kandvat endas arvutiviirust, mis igasuguse terve ja loogilise mõtlemise ära hävitab.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist näitleja, teoloog ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused