14.12.2020
Inimõiguste ülddeklaratsioonis ei räägita mingist õigusest seksuaalsele sättumusele. Pilt on illustratiivne.
Õiguskantsler Ülle Madise: „Kuna juriidiliselt ei ole Eestil kohustust samasooliste abielu lubada, see ei tule ei Euroopa Liidu õigusest praegu ega tule ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ega Inimõiguste Kohtu praktikast, nii et sellist kohustust ei ole. See on võimalus,“ rõhutas õiguskantsler.
See sõnum on lohutav, aga mitte eriti veenev. Sest me ju näeme, mis Euroopas toimub. Me ju näeme, mis toimub meil, Eestis.
Kõiki, kes ei soovi abielu mõistet “laiendada” “sooneutraalseks”, sõimatakse meil “homofoobideks” ja “tagurlasteks”, “progress” oleks nagu see, kui iga inimene ise saaks valida endale meeldiva soo ja seksuaalsuse variandi, ja nõuda kõigilt selle tunnustamist.
Lausa uskumatu on see, et Sotsiaalministeerium tutvustab oma kodulehel kveerteooriaid, olles juba pikka aega, seadustest üle sõites, selle laiemat propageerimist ka rahaliselt toetanud! Seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.
“Samasooliste abielu” on absurdum, seda ei ole olemas, mitte ükski riiklik institutsioon ei saa seda mitte kellelegi lubada, sest me ei saa ümber teha loodusseadusi.
Absurdum on ka “sooneutraalne abielu”, sest sisuliselt tähendaks see soovälist, ilma sugueluta abielu, steriilset, sootut. Neutraalne võib olla ainult see, kes on surnud, kullakesed.
Edasi ütleb Ülle Madise: „Aga eetilises võtmes loomulikult tasub igaühel minu arvates endale ette kujutada, et kui hea tunne tal on, kui teda isiklikult puudutavates küsimustes korraldatakse referendum.”
Mis tähendab “teda isiklikult puudutav küsimus”? Kas Euroopa Liiduga ühinemine ei puudutanud meid “isiklikult”? Kui otsustatakse midagi rahvalt küsida, küllap see küsimus siis puudutabki kõiki või enamust isiklikult? Ka toonase küsitluse tulemus oli piisavalt ISIKLIK pettumus nendele, kes hääletasid EI poolt, kes ei tahtnud astuda põhjaminevale laevale.
Kuidas üldse teisiti saab kedagi “puudutada” kui mitte isiklikult?
See nõndanimetatud sooneutraalne abielu, mida meile kõikvõimalike vahenditega püütakse sisse importida, on ju tegelikult marginaalne, see puudutab Eestis võibolla paarisada inimest isiklikult, kes tahaksid “abielluda” samast soost inimesega.
Kui see nendele tundub solvava “isiklikult puudutava küsimusena”, siis ärgu nad esitagu kogu rahvale oma isiklikke eraelulisi NÕUDMISI. Ärgu kuulutagu avaikkusele oma intiimelu saladusi.
Kui vähemus tahab enda kasuks ära muuta midagi, mis kuulub kõikidele, siis tuleb tal enamuse meelsusega arvestada. Ja ilma nurisemiseta vastu võtta ka enamuse vastuhakkamine tema isiklikule soovile.
Või on meil tõesti loodud üks puutumatu uus-aadli grupikene, keda keegi ei tohi arvustada, kelle soove kõik peavad vastuvaidlematult täitma?
“Eetilises võtmes”?
Sajandeid kehtinud mehe ja naise abielu “laiendamine” ükskõik missuguses suunas, ükskõik missugustele paaridele, ühe eriseksuaalse vähemusgrupi isiklike soovide põhjal on justnimelt “eetilises võtmes” vastuvõetamatu.
Ma võin endale ette kujutada, et see võib olla kellelegi ebameeldiv, kes teistsugust abielu soovib, ma võin talle südamest kaasa tunda, aga ma ei saa tunnistada, et temal on õigus ja kõik teised eksivad!
Et abielu ärgu olgu enam mehe ja naise liit, vaid olgu ükskõik mis soost inimeste liit, suvaline kooselamine, suvalise suguelu asendustegevuse tunnistamine võrdseks mehe ja naise armastusega, millest sünnivad maailma imelised olevused, – lapsed! Uued inimesed, armastusega sigitatud ja armastusega sünnitatud, armastuse ja hoolega üles kasvatatud! Oma vanemate eluviiside ja tõekspidamiste alleshoidjad ja jätkajad. Meie ainulaadse kultuuri edasikandjad!
Mis on üldse eetiline? Kui paljud inimesed veel mäletavad selle sõna tähendust?
Eetika on eluhoidliku ellusuhtumise alus. Eetika on austus ja aukartus. Eetiline on see, mis kellelegi ülekohut ei tee, mis inimese hinge ei riku, mis tema südametunnistusele tumedaid plekke ei jäta.
Kõige kohutavam asi nii inimese kui ka rahvuse jaoks on see, kui enam ei suudeta mõista sõnade õigeid tähendusi. Kas tõesti on ebaeetiline see, kui need inimesed, kellele abielu on siiani püha, tahavad selle pühaduse ka oma lastelaste jaoks alles hoida? Et nemad ei peaks kunagi hakkama otsima mingeid erinevaid soo- ja seksuaalsuse variante, et nemadki võiksid elada oma elu kooskõlas looduse ja inimloomusega?”
Malle Pärn, kolumnist
