Malle Pärn: Tarkus on nagu tammepuu

Tamm

Meil räägitakse hirmuga sellest, et vanu inimesi on rohkem kui noori, ja et noored ei jaksa varsti vanadele pensioni maksta.

Pension ei ole almus, see ei ole armuand, see ei ole annetus ega kingitus. See on väljateenitud lisatasu eluaegse tööpanuse eest, see on inimese poolt tehtud investeering tulevikku, mis tuleb talle välja maksta siis, kui ta enam seda tööd ei jaksa teha. Riik, mis ei maksa õiglast pensioni, on nagu petis, kes meelitab müüjalt kauba välja, aga kui maksmise aeg tuleb, siis laiutab käsi ja ütleb, et raha ei ole. Aga ostetud kaubast on vaid mälestus, nii et seda ka tagasi anda ei saa. Petetu ei saa midagi teha, sest petis peab seadustetegija ametit.

Pension on teatud eelnevalt ühiskondlikult kogutud summadest ja toodetud väärtustest arvestatud fondist eraldatud raha, toetamaks vanadusest töövõimetuks jäänud inimesi, kes on eluaeg ustavalt ühiskonda teeninud.

Meie riigis on peamiseks vanade inimeste vaesuse põhjuseks see, et meie noored valitsejad ja ühiskonna ülesehitajad on need vanad inimesed kui üleliigse ja tülika koorma kõrvale lükanud. Kohe alguses hakati nende pealt kokku hoidma, otsustati, et pensioni hakatakse neile maksma kunagi tulevikus, esialgu eraldati neile mingi minimaalne toetusraha, et neid kuidagi hinges hoida seni, kuni noored riigiehitajad oma eluga järjele on saanud ja oma suurte tulude kõrvalt siis leiavad väikese lisaraha, et vanadele hakata tegelikku pensioni maksma.

Võimalik, et nad lootsid: selleks ajaks, kui nad lõpuks tegelikku pensioni maksma peavad hakkama, on suur osa praegustest pensionäridest surnud. Võimalik, et nad uskusid, et riik saab nende juhtimisel nii rikkaks, et nad jaksavad hakata ka vanadele pensioni maksma. Võimalik, et nad lihtsalt on unustanud selle, mida nad ehk siiralt kavatsesid siis, sest nende endi sissetulekud on sellest ajast siiani mitmekordistunud, ja rahal, teatavasti, on ka üks halb omadus: ta võib uinutada inimlikud tunded.

Meie valitsejad räägivad Eestist kui edukast ja majanduslikult hästi arenevast riigist, kus (nendel) on hea elada, ent tegelikku pensioni ei ole ikka veel maksma hakatud. Peale riigikogulaste muidugi. Edukas riik peaks suutma hoolitseda ka nende inimeste eest, kes on selle riigi heaks terve oma pika elu tööd teinud. Mis siis, et nad enam konkreetset toodangut ei anna. Isegi pensioniaastaid ei raatsita vanadele õiglaselt arvestada, nii et üks tööaasta annaks neile ka ühe pensioniaasta!

Niisiis, meie elame riigis, kus noored ja aktiivsed “tegijad” on oma vanemad ühisest ülesehitustööst kõrvale lükanud, sest vanemad inimesed on tülikad – nemad kipuvad sageli meenutama vanaaegseid “tagurlikke” eetikareegleid või paratamatuid loodusseadusi.

Minul on küll kahju, et vanemaid inimesi jääb kõikidel ametikohtadel aina vähemaks. Meie tänapäeva üha noorenev kultuur ja meedia jätab täiesti nälga iga küpsema vaimu. Täiskasvanu võib laste liivakastimängu isegi huviga pealt vaadata, aga ta ei saa ometi võtta seda tegeliku eluna.

Ometi tahaks ka vahel midagi huvitavat lehest lugeda, raadiost kuulda ja telekast vaadata. Lugusid, mis käsitleksid tegelikku elu läbi vaimse ja kultuurse mõistmise, mis pakuksid mingit vähemalt võrdset taset ka vanemaealisele lugejale ja kuulajale.

Kujutan ette, et kaunis kole on noorel inimesel, kes tuhkagi veel maailmast ei taipa, hakata valitsema ja suunama endast vanemaid ja targemaid. Muidugi peab ta ennast maksma panema oma võimu abiga, sest muud tuge tal ju veel ei ole. Ja lisaks võimule peab ta käivitama ka oma enesekaitsemehhanismid, mis talle lakkamatult kinnitavad, et ta on õige mees õigel kohal. Sellest võib kujuneda parandamatu psühholoogiline hälve.

Sest noor inimene kõrgel ühiskondlikul positsioonil ei ole loomulik nähtus. Igaüks, kes on selle õnnetuse osaliseks saanud, läbib keskmisest suuremad stressiohud.

Soome-ugri, iidse eesti, nagu ka ameerika indiaanlaste loomulik ühiskondlik korraldus eeldab noorte juhendamist vanemate poolt.

Tarkus on nagu tammepuu, mis vajab kasvamiseks aega.

Kommentaarid