Malle Pärn: üks meie ajaloo mustemaid päevi oli 1949. aasta Paastumaarjapäev

Kolumnist, rahvuskonservatiiv, teoloog ja näitleja Malle Pärn juhib tähelepanu sellele, et 1949. aasta suurküüditamine toimus kirikukalendri olulisel, Neitsi Maarjale pühendatud päeval.

„Õelad on kui aganad ja nende tee viib hukka.

“Õnnis on inimene, kes ei kõnni õelate nõu järgi, ega seisa patuste tee peal, ega istu pilkajate killas, vaid kellel on hea meel Issanda käsuõpetusest, ja kes mõlgutab omaette tema käsuõpetust päeval ja öösi. Siis ta on kui veesoonele istutatud puu, mis vilja kannab seatud ajal ja mille lehed ei närtsi. Ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.

Aga nõnda ei ole õelad, vaid nad on kui aganad, milled tuul puhub laiali. Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus, ega patused õigete koguduses. Sest Issand tunneb õigete teed, aga õelate tee viib hukka.”

Nende sõnadega algab Piiblis Taaveti Lauluraamat.

Inimkonna ajalugu on täis kannatusi ja vaeva, valu ja ülekohut.

Üks meie ajaloo mustemaid päevi oli 1949. aasta Paastumaarjapäev. Oli see nimme just sellele päevale plaanitud? Miks just see päev, mis kristlastele tähistab Lunastusloo algust, rõõmupäev, tehti meie jaoks leinapäevaks?

Kas on selles mingi sõnum meie jaoks?

Üle kahekümne tuhande inimese koguti üle Eesti kokku, pandi täiesti ilma mingi kohtuta kaubarongidesse ja sõidutati ära võõrale maale. Karistuseks selle eest, et nad olid tublid eesti tööinimesed, ja hoiatuseks mahajääjatele: kui te ei tee seda, mida meie tahame, siis on teil ees seesama tee.

Sellest on seitsekümmend kaks aastat – terve pikk eluiga!

Kui paljud noored seda tragöödiat tänapäeval mõista suudavad? Kui paljud täiskasvanudki seda meeles peavad, igavese hoiatusena, et inimene on suuteline teisele nii palju kurja tegema?

Jah, keegi kuskil andis käsu. Aga käsk ei saa hävitada tuhandeid inimesi, selleks on vaja käsu täitjaid. Et viia tuhandeid inimesi nende kodudest ära kaugele võõrale maale, selleks on vaja väga palju käsutäitjaid. Türannia püsib sellel, et alati leidub inimeste hulgas piisavalt palju kurjade käskude ja surmaotsuste täideviijaid. Karistamatu vägivalla teenimine annab väikesele inimesele petliku võimu- ja üleolekutunde.

Kuidas tuleb inimesse kurjus? Kas ta hiilib sinna salaja, kas ta meelitab teda valelike sõnadega, kas ta pakub talle vastutasuks rikkust ja võimu, kas ta võidab inimese südame vägivallaga, vallutab tormijooksuga?

Kas kurjusest vallutatud inimene üldse annab endale aru, et ta on hakanud teenima kurjust? Või leiab ta endale lõpmatult õigustusi: kui mina poleks seda teinud, siis oleks ju keegi teine niikuinii… kui mina poleks käsku täitnud, siis oleks tema asemel viidud mind… aga mul õnnestus ka mõned inimesed sellest päästa…

Jah, ega me ei teagi ju, kuidas me ise oleksime selles olukorras käitunud. Kerge on ohutust kaugusest kedagi süüdistada.

Piibli pattulangemislugu püüab kurjuse tulekut seletada. Hea ja kurja tundmise puu vili pani inimese hea kõrval tundma ka kurja.

Mõelgem Kainile: inimkonna esiklapse esimene Piiblis esiletoodud tegu oli vennatapmine. Esimene surm inimkonna ajaloos oli vägivaldne surm. Ajendatud vihast ja kadedusest.

Ajalugu kordub. Ikka ja jälle õnnestub kurjuse vägedel endale ustavaid jüngreid leida, ikka ja jälle ajab kadedus, viha ja ahnus inimese oma suguvendade kallale.

Ma olen ikka imestanud, kuidas küll nii paljud inimesed Saksamaal läksid kaasa Hitleri üleskutsetega, olid nõus täitma mõistusevastaseid käske, läksid õhinal sõtta teiste rahvaste vastu. Ja kuidas küll meie omad kaasmaalased andsid kommunistidele üles tuhandeid inimesi, oma külast, oma linnast, oma naabermajast? Mitte Stalin ei koostanud neid nimekirju!

Ja me võime näha, et see on taas tõusmas.

Jälle jagatakse inimesi “edumeelseteks” ja “tagurlikeks”, jälle koostatakse nimekirju nendest, keda tuleks ühiskonnast isoleerida, foobid, rassistid, natsid, sallimatu saast…

Jälle on meedia täis hitlerjuugendi ja küüditajate kihutuskõnesid.

Kahekümne esimesel sajandil! Kas me pole ajaloost mitte midagi õppinud? Kurjuse võim on ju üürike, alati lõpetab ta kaotajana. Ent küllap ta ei taotlegi võitu, ta vaid tahab hävitada võimalikult palju inimesi, ja see on tal alati õnnestunud. Õnnestub ka nüüd.

Kui kaua me lubame tal võimutseda?

Aga Jumal küsib Kainilt: kus on su vend Aabel?

Kui Jumal peaks meile sellise küsimuse esitama, siis ei ole meil õigust vastata nii, nagu vastas Kain: “Kas ma olen oma venna hoidja?”

Inimene ei ela maa peal mitte üksi, omaette. Ta elab siin koos teistega, ta on teistega seotud, ta vastutab teiste eest, ta kannatab koos teistega. Isegi siis, kui ta ise neid kannatusi põhjustab.

Elu on pidev valikute tegemine. Õigetest või vääradest valikutest sõltub see, kui harmooniline ja täielik on meie igapäevane elu.

Kurjus ei autasusta kunagi oma teenreid, ta hukkab nad. Tal ei olegi pakkuda muud peale surma. Kõigepealt surmab ta nad vaimselt, hingeliselt, võtab neilt mõistuse, ja siis ka viimase: elu.

Iidsetest õpetussõnadest me loeme: “Kuule, mu poeg, ja võta vastu mu sõnad, siis saab sulle palju eluaastaid! Ma õpetan sulle tarkuse teed, ma juhin sind õigeisse rööpaisse. Kui sa seal käid, siis on su samm vaba, ja kui sa jooksed, siis sa ei komista. Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, hoia seda, sest see on su elu!

Sest tarkus on parem kui pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellega võrdne.”

Malle Pärn