Ma ei tea, miks Jumal inimese sellisena lõi, et ta paljudest asjadest aru ei saa. Ükskõik kui palju ta ka ei õpi, ikka teeb lollusi. Ja see, kas miski oli lollus või tarkus, selgub sageli hoopis tükk aega hiljem.
Siis, kui seda enam heaks teha ei saa. Siis, kui suureks kasvanud taim oma mürgiseid seemneid laiali külvab…
Kas on Jumal inimese selliselt loonud, või on inimene ise teinud selle VALIKU, et ta ei saa asjadest õigesti aru… Et tegelikult ta ei tahagi aru saada? Ehk annab Jumal siiski meile kõigile teada, mis on õige ja mis on vale, aga väga paljud ei võta seda kuulda. Tahavad ise targad olla, ise oma elu valitseda. Kasvõi hukatuslikult. Ja kuna nad ei kuula, mida Jumal neile ütleb, siis teevad nad ühe rumaluse teise järel. Kui nad on kõrgel kohal, siis toob nende rumalus kahju tervele rahvale.
Riigikogu valimised on juba ammu unustatud, koos kampaaniaga, mis aasta aastalt aina jaburamaks läheb. Nelja Toompea partei poolt oli see veel hüsteerilisem kui eelmised. Justnagu oleks maailmalõpp kohe-kohe tulemas. Nad loobivad lausa tuulde miljoneid meie raske tööga teenitud rahast, ent pärast ei ole neil isegi nii palju tarkust, et austada KÕIGI inimeste valikuid, mitte ainult nende, keda neil õnnestus enda poolt hääletama sundida või osta või manipuleerida.
E-valimised tegid jälle oma töö ja aitasid reformierakonna võidule. Selles mõttes on e-valimised tõesti turvalised, et seal on võimatu pettust otseselt tuvastada.
Ent vaatamata sellele juhtus enneolematu asi: parlamenti pääsesid kaks uut erakonda, kellele andsid hääled need inimesed, kes suurtes parteides pettunud olid, need, kes julgesid ja TOHTISID väiksemate poolt hääletada. Ja otsekohe oli vanadel kaladel vaja need uued tulijad mutta tampida. Kohe kleebiti neile peale mitmevärvilised sildid, kohe algatati meedias ülespuhutud skandaalid.
Kummaline, öeldakse, et mõni inimene ei oska väärikalt kaotada, meie pikka aega võimul olnud parteid näitasid, et nad ei oska isegi väärikalt VÕITA. Ma olen korduvalt öelnud: mina tahan rahva teenritest lugu pidada, sest riigi valitsemine on raske töö. Miks nad ei taha mulle seda võimaldada?
On ju veider, et hääled võetakse vastu, neid lausa lunitakse ja mangutakse, sitsitakse ja tehakse lõbusaid trikke, nende pärast kakeldakse, aga kui need on käes, siis on nii valijad kui ka demokraatia unustatud, siis lähevad lahti toompealaste omavahelised liivakastimängud.
Nad moodustavad valitsuse ja valitseva koalitsiooni, mis põlgab ja halvustab neid parteisid, mis jäid sellest väljapoole, opositsiooni. Nad ei võta vastu mitte ühtki opositsiooni ettepanekut, nad ei arvesta absoluutselt opositsiooni kriitikaga. Kriitikale vastatakse demagoogiaga ja kriitikutele kleebitakse sildid külge. Ometi on ka opositsioon sellesama riigikogu osa, rahva poolt sinna valitud! Miks ei võiks nad kõik koos oma rahva heaks tööd teha, miks on vaja omavahel kakelda? Kas meil ei ole ühised eesmärgid?
Kui valimised on läbi ja parteid on oma hääled kokku lugenud ja oma suva järgi oma kandidaatide vahel ära jaganud, siis nad hakkavad tegema OMA tahtmist, unustavad ära kõik need mured, millest valijad neile enne valimisi rääkisid, ja mida nad mesikeeli ülirohke sõnadevahuga lubasid leevendada. Siis kuulutavad nad omad isiklikud meeldimised ja valikud Eesti (riigi) meeldimisteks ja valikuteks. Aina kordavad: Eesti on valmis, Eesti otsustab, Eesti võtab vastu… Ometi rahvas lausa karjub: EI TAHA!
Miks ei võiks nad ausalt tunnistada: Eesti praegune VALITSUS võtab, teeb, osaleb… MEIE, neli (nüüd juba kolm) erakonda, isiklikult, siin Toompeal, otsustame, meie teeme, meie kirjutame alla. Meie jagame ja valitseme. Ja rahvas olgu vait. Ja kandku kuulekalt meie tegutsemisest tekkivad kahjud.
Meil tuleks ükskord ära määratleda, misasi on see Eesti riik, mis sunnib vaeseid püksirihma pingutama, nii paljusid välismaale tööle minema, mis vanad kõrvale viskab, noored eluaegseteks pangaorjadeks teeb, aga välismaa rikastele üliheldelt meie ühisest salvest saaki jagab. Mis terve maaelu ära likvideerib, väike- ettevõtjatel hinge seest võtab, oma rahvast lõpmatuseni ülejõukäivalt trahvib ja maksustab.
Missugused on selle riigi ja selles riigis elava rahva vahekorrad? Kas ja milleks on sellel riigil üldse rahvast vaja? Kas ainult selleks, et temalt aeg-ajalt hääli välja pigistada? Ja aina suuremaid makse sisse nõuda?
Kakskümmend viis aastat on meiega katseid tehtud, nüüd peaks küll olema võimalik katsete tulemusi hinnata, tegude tagajärgi näha. Ent ikka kuulutavad nii mõnedki poliitikud: mina EI NÄE. Kes ei vaata, see muidugi ei näe.
Nüüd juhtus ime ja koalitsioon läks lõhki, viskas oma kõige võimukama osaniku üle parda ja võttis selle asemele uue. Hea, rahvas loodab, et miski ometi hakkab muutuma. Ja on näha, et hakkabki. Päris mitu head mõtet on lepingus sees. Tore.
Aga – kas see ei sumbu jälle jääkeldrisse, ei kujune peenhäälestamiseks, sest kaks koalitsioonisemu on ju rõõmsalt troonil edasi? Tähtsate nägudega, nagu nemad ei olekski osalised selles, mida eelmise aasta märtsikuust peale meiega tehti? Ajavad kõik reformierakonna süüks? Aga reform ei oleks saanud midagi teha, kui nemad ei oleks sellega nõus olnud? Ma ei tea, kas keegi on kuulnud ühtki vabandust sotside või irlikate suust, et “vabandust, me saame aru, et me olime väga rumalad, reform sundis meid kuuletuma, muidu poleks meid ju koalitsiooni võetud, palume andeks, nüüd me oleme targemad ja lubame kuulata niisama ustavalt uue peaministri sõna”?
Ja meil on needsamad ministrid, kes riigikogu kõnepuldist kriitilistele küsimustele pikkade ja tühjade kantslikõnedega vastasid, nii et iga küsija teiseks küsimuseks oli: “aga te ju ei vastanud mu küsimusele…”
Mäletate Ossinovski kõnet erakonna kongressil? Tsiteerin: “Et etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia.” Lisaks nimetas ta idiootideks neid, kes temaga nõus ei ole.
Toon siin ära ka ühe tüüpilise tühikõne näidise: “Avalik ja laiapõhjaline arutelu lõimumise teemadel võimaldab meil leida valdkonna edendamiseks uusi ideid ning valdkonnas tegutsejatel teha veelgi tihedamat koostööd,“ ütles konverentsi avav kultuuriminister Indrek Saar.
Või kuidas suhtuda sellesse: “On oluline tunnustada isiku sugu lähtuvalt tema enda tunnetusest,“ kirjutavad Tsahkna ja Ossinovski ühisdokumendis, „kolmanda osapoole sekkumine kellegi personaalsesse otsusesse peaks olema välistatud.“ Seega pole vaja teha ei soovahetuse operatsiooni ega hormoonravi. Piisab sellest, et „täisealine ning teovõimeline isik“ esitab politseisse avalduse oma soo või isikukoodi muutmiseks.”
Kas sellise avalduse teinud inimesed on tõesti väärt meie ministriportfelle?
Ma tahaksin kõigepealt näha mingit moraalset alust nendes inimestes, kellele antakse kõrged ametid riigis. Ma tahaksin näha mingitki märki sellest, et nad teavad, mis on vastutus ja mis on südametunnistus.
Ma tahaksin näha seda, et eesti ametnikud (ja peavoolu ajakirjanikud) unustaksid oma päheõpitud parem- ja vasakpoolsed ulmeteooriad ja ismid, ning hakkaksid nägema EL-u, nii nagu see on. Looduses ei ole parem- ega vasakpoolsust. Lõpetame poliitilised liivakastimängud ja hakkame Eestit üles ehitama! Me ei ole nii rikkad, las need hellitatud jõnglased seal läänes mängivad oma mänge, meil on tarvis ELADA. Meid on nii vähe, meiega ei tohi teha vastutustundetuid inimkatseid!
Meie valitud juhtkond peaks ükskord ometi hakkama vastutama! Oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Ja tegematajätmiste eest. Sest nende järgi neid kunagi ju kaalutakse. Ajaloos ja igavikus.
Ning iga poliitik ja iga erakond peaks avalikult tunnistama oma vigu!
Praegu kinnitavad paljud enesekindlalt, et president Päts reetis eesti rahva ja riigi, nõnda võib juhtuda, et praeguste kiltrite-kubjaste-aidameeste endi lapselapselapsed kuulutavad oma isiklike esivanemate kohta halastamatult täpselt sedasama.
Aga siis ehk neid endid siin enam ei ole, ja liberaalide juhtmõte on: pärast meid tulgu või veeuputus.