Malle Pärn: Võrdsusest ja moraalist

Malle Pärn

Alexis Carrell kirjutab raamatus “Tundmatu inimene”:

“On tõsi, et inimolendid on võrdväärsed, ent indiviidid pole seda. Nende õiguslik võrdsus on illusioon. Nõrgamõistuslikud ja geeniused ei tohiks olla seaduse ees võrdsed. Töntsid, rumalad, killustatud, keskendumis- ja pingutamisvõimetud ei peaks omama õigust kõrgemale haridusele. Absurdne on anda neile samasugust valimisõigust kui täielikult arenenud indiviididele. 

Inimese standardiseerimine demokraatliku ideaali abil on juba tekitanud nõrkade ülemvõimu. Nii invaliid, roimar kui ka vaimuhaige leiavad publiku poolehoidu. Võrdväärsuse müüt, sümboliarmastus, konkreetse fakti põlgamine on suurel määral süüdi individualiteedi kokkuvarisemises. Kuna madalal arengutasemel asuvate tüüpide taseme tõstmine osutus võimatuks, siis jäi ainsaks teeks demokraatliku võrdväärsuse saavutamiseks kõikide viimine kõige alamale tasemele. Niiviisi kadus isiksus. 

Oleme unustanud mõtlemise, kõlbelise kannatuse, ohvrimeelsuse, ilu ja rahu. Oleme amputeerinud indiviidi moraali ja esteetilised ning religioossed funktsioonid.”

Meie seksuaalreformistid RÄÄGIVAD võrdsest kohtlemisest ja võrdsetest võimalustest kõikidele, ent NÕUAVAD tegelikult eelisõigusi ja puutumatust ühele aktivistidegrupile, mis on arvuliselt ja sättumuselt üks marginaalne osa ühiskonnast. Umbes kaks protsenti. Ei saa võrdsustada normist kõrvalekaldumist normiga. Iseasi on talle eluõiguse võimaldamine, ja seda pole keegi kahtluse alla seadnud.

Seksuaalsus on inimesele antud järglaste saamiseks, selle aluseks on kõigile elavatele olevustele ühiselt omane soojätkamise instinkt, ja inimestel  on selleks olemas kaks sugupoolt: mehed ja naised. Et inimkond ei saaks otsa. “Tehke sugu ja saagu teid palju,” ütleb Looja inimestele meie ilusas loomismüüdis. 

Intiimsuhe sisaldab vastutust sellest sündiva uue elu ees. See vastutus ja vastastikune armastus pühitsevad intiimsuhte. Ilma nendeta intiimsuhe, nii-öelda seks seksi pärast, on porneia, on olemuslikult nii enda kui ka selle seksiobjekti ihu ja hinge rüvetamine. Puhtfüüsiline seksuaalne rahuldus ei tee kedagi kunagi õnnelikuks. Selline eneserahuldamine (välise objekti abiga) tekitab sõltuvust, nagu muudki narkootikumid. Ta vallutab inimese. Lõpuks on inimene seksiori, ta ei oskagi enam tõeliselt armastada. Ta on lahutanud oma füüsilise seksuaalsuse hingelisest. Enamasti ta ei saa sellest ise aru, arvab, et võimalikult sagedane füüsiline nauding teeb talle rõõmu, kustutab ta “janu”. Ta petab ennast, ta ilmselt ei teagi enam, mis on inimlik õnn. Ta jahib vaid järjest drastilisemaid elamusi. Ja muutub aina tüdinumaks.  Intiimsuhe armastuses teeb inimese õnnelikuks, porneia ei tee kedagi õnnelikuks. 

Oma rikutuses ja õgardluses on inimesed kujundanud elutervest, inimliku armastusega pühitsetud soojätkamise instinktist täitmatu suguiha, mis on sümboolselt võrreldav pideva kõhulahtisusega. 

Moraalireeglid ei ole inimese ahistamiseks välja mõeldud, need on nagu tarvitamisõpetus mingile tehnilisele leiutisele. Nagu kaldad on jõele, nagu kompass laevajuhile. Kes need hülgab, see ohverdab oma vaimse (ja sageli ka füüsilise) tervise. 

Eksimine moraalireeglite vastu – millest me keegi pole päris vabad –  ei ole kaugeltki nii ohtlik kui üldise moraalisüsteemi hülgamine, niinimetatud “uue moraaliga” asendamine. Klassikalised moraalireeglid on nagu ühiskonna ehituskarkass, kui me need lõhume, siis kukub ehitus kokku. Kedagi ei saa siis enam usaldada. Pole enam alust. Sest moraalianarhistile ei lähe tõde korda. Tema otsustab ise, mis temale kasulik on, ega hooli enam teistest. 

See, et seadusega antakse mingile grupile nii-öelda eelisseisund, et keegi ei tohi tema käitumise kohta midagi halvasti öelda, – ei tee tervet ühiskonda kuidagi paremaks ega õiglasemaks. See on vana tuntud totalitaarne ühiskonnakorraldus. Ent selle tulemus on vastupidine soovitule. Alati tekib kahtlus, et see eelistatud grupp on millegi poolest halvem kui kõik teised, kelle kohta nendel eelistatutel lubatakse kõike öelda. Miks muidu on vaja neid seadusega teiste hulgast esile tõsta? Kas neid on põhjust mitte eriti sallida?

Perekonnakaitsjatelt nõutakse iga mõtteavalduse puhul aina viidet “uurimusele”, uue ideoloogia inimesed ei oska vist enam ise mõtelda.  Nojah, tegelikult tahavad nad vaid neile ebameeldivaid argumente pareerida. Sest meil räägitakse ning kirjutatakse juba kümme aastat samadest asjadest, neid viiteid on kümneid kordi välja toodud, ja kõik on soovijale netist leitavad. Ent isegi siis, kui anda viide, ütleb selle nõudja: “aga siin pole argumente”. Ja laulab oma laulu edasi. Justnagu ei oskaks lugeda. Ta kordab päheõpitud loosungit, et tema poolel on argumendid ja vastaste poolel on emotsioonid, ehkki tegelikult on ilmselgelt vastupidi. Näiteks: “aga nad armastavad teineteist” on ju emotsioon, ja anaalseksi terviseriskid ON ju argumendid? Kes seda veel ei tea, lugegu internetist doktor Paul Cameroni kirjutisi, kes on tõsiselt uurinud homoseksuaalset käitumist ja nõustanud homoseksuaale.

Poliitikute poolt on täiesti vastutustundetu kuulutada seadusega normaalseks ja puutumatuks, seega lausa ülimuslikuks inimeste tervist ohustav käitumine ühiskonnas!

Praktiline filosoofia näib olevat unustatud, see, et mõistusega inimene oskab teha eeldustest järeldusi ISE, ilma uuringuteta. Endastmõistetavate asjade tõestamiseks ei ole uuringuid vaja. Loogika aitab elunähtusi mõista. 

Paljudele inimestele on looduse poolt antud eriline oskus maailma vaatlemisest üsnagi tõeseid järeldusi teha. Neid inimesi tuleks kuulata. Nende mõtlemine on kõrgem igapäevasest enesekesksest konformistlikust arvamisest ja eelarvamisest, neile läheb korda maailma ja oma rahva saatus, nad püüavad inimesi hoiatada hädaohtude eest, mis kaasnevad nende valede valikutega. 

Rumal rahvas, kes oma tarku ei kuula, ning usub pigem omakasupüüdlikke poliitikuid ja ideolooge, sooritab kindla peale aeglast enesetappu. Kihutab, silmad kinni, kuristiku suunas.

Kommentaarid