11.05.2016
Malle Pärn
Me elame ikka veel suure silmakirjalikkuse ajastul. Meile valetatakse – ühiskonna ümberkujundajad kleebivad oma inetutele soovidele võltsilt ilusad või vähemalt uduselt neutraalsed sildid, ja kuulutavad need vältimatu progressi elementideks.
Aina öeldakse, et “eluga tuleb kaasa minna”, ent meie ühiskonna “arengud”, “uuenemised” ja “reformid” ei ole vastuvõetavad normaalsele inimesele, kes on säilitanud mõtlemisvõime ja realiteeditunde.
Ja endiselt pekstakse neid, kes püüavad rahvale tõtt rääkida, küll sildistatakse nad paremäärmuslasteks või kremlimeelseteks, küll tagurlikeks vihaõhutajateks, küll keskaegseteks usuhulludeks, küll lihtsalt virisejateks, kes millegagi rahul pole, küll mingiteks haigeteks foobideks. Demagoogia näib olevat meie “dem(ag)okraatia” peamine alustala ja väljendusvahend.
Mingis Shakespeare’i näidendis ütleb üks tegelane tähelepanuväärse lause: “Minu vale lämmatab sinu tõe!”
Vale on alati lärmakam kui tõde. Ta paistab mõistmatutele inimestele palju selgemini silma ja kostub kergemini kõrva. Inimene võib tõtt rääkida ja tõtt taotleda, aga kui keegi temast võimukam või agressiivsem tegelane tuleb välja mingi väga värvika, ent mõistmatule inimesele vastuvõtliku (või kohustusliku) valega, siis usutakse seda, ning tõde jäetakse kõrvale. Ja tõerääkijat mõnitatakse.
Et eraldada valet tõest, on vaja tõetunnetust. Püüan selgitada nendele, kes juba enam ei tea, mis on tõetunnetus. See on niisugune puhas sisetunne, mis on inimeses talle väljastpoolt pealesunnitud ideoloogiast ja agressiivsetest moevooludest ja üldisest kambavaimust mõjutamatuks jäänud, mingil määral vabana, loomulikuna säilitatud. Võiks öelda ka: terve mõistus, realiteeditunnetus, eelarvamustest ja valedest ähmastamata silmad.
Meie ajakirjanduse algaastail ilmselt võtsid lugejad kõike tõena, mis trükitud kujul neile koju tuli. Ja küllap needki, kes ajalehti tegid, tunnetasid oma vastutust ja tundsid tõelist uhkust oma kättevõidetud võimu üle. See tähendab: nad tegid ajalehte oma lugejate jaoks, mitte enda ega mingi magnaadi jaoks. Nad püüdsid oma lugejat vaimselt arendada, et neil endilgi oleks ikka huvitav lehte teha. Iga inimlik tegevus, mis teenib üldist hüve, arendab tegijat ennastki. See on igi-igavene külvamise ja lõikamise seadus. Põllumees teab, et seeme idaneb, sirgub taimeks ja kannab vilja, hea seeme kannab head ja halb halba vilja. Ohaka seemnetest ei saa kunagi porgandeid.
Praegune ajakirjandus püüab inimest sageli pigem madalamale vaimsele tasandile sõidutada. Tõetunnetus ei näi kuuluvat meie ajakirjanike oluliste omaduste hulka. Endast lugupidav ajaleht (ja ajakirjanik) ei avalda ju kontrollimata valeinformatsiooni ega roppusi. Või lisab alati allika, kust see on pärit, et lugeja teaks, kes vastutab info tõesuse (või valesuse) eest. Kui allikat pole, siis vastutab ajakirjanik. Hea tooni rikkumise eest vastutab ALATI väljaanne, sest kultuurne ajakirjanik ei levita roppusi.
Põhiseaduse teise peatüki paragrahv 45 ütleb: “Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või mõnel muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.” Niisiis, valeinfo (laimu) ja roppuste avaldamata jätmine ei ole mõistmatute kirjutajate vabaduse piiramine, vaid teiste, viisakate kodanike vabaduse KAITSMINE.
Meie meedia on tänu televisioonile ja internetile nii võimas ja agressiivne, et väga paljude inimeste realiteeditunne on suuresti ärakallutatud võimulolijatele ja rahamagnaatidele soodsas suunas. Nad ei oska näha ega isegi kahtlustada, et nad on kaotanud loomuliku sideme reaalsusega ning usuvad tõeks üldlevinud valeinformatsiooni. Ka meie meediategelased kuuluvad sellesse petetute klassi, neid on ju koolitatud seda süsteemi teenima, neilt oodatakse seda, ja selle eest makstakse neile ka korralikku palka.
Igasugu veidruste propageerijad kasutavad argumenti (või ähvardust, ma ei tea): “aeg on edasi läinud”. Ent mida see tähendab? Kuidas saab aeg “edasi minna?” Kuhu ta on edasi läinud? Eilsest tänasesse? Eelmisest hetkest praegusesse?
Mis see AEG siia puutub, tahaks küsida. Kui te soovite oma eluviise ja suhtumisi teistele peale suruda, siis tehke seda ausalt, ärge ajage seda “aja” süüks! Kui te tahate inimkonna vabastada igasugusest moraalist ja kõlblusest, elementaarsest viisakusest ja vastastikusest austusest, siis öelgegi nii. Ärge valetage. Ärge peitke ennast kirevaks või haledaks maalitud siltide taha! Kas te kardate, või häbenete siiski? Mingi moraalne allhoovus on ikka kuskil sügaval veel alles? Kas te valetate ka endale, või olete ennast sinisilmselt andnud teiste valelike demagoogide teenistusse?
Võimalik, et meil on tõesti aeg kõik tõkked maha murda, et kõikide tegelik nägu enam-vähem viisaka maski alt välja tuleks. Et ongi käes aeg meil kõigil teha otsustav valik, kas allamäge või ülesmäge. Et juba eraldataksegi sikud lammastest… Aga selles pole süüdi AEG, vaid inimesed ise, kes on loodusest ja oma loomusest nii kaugele eemale triivinud, et nad enam ei tea, kes nad on.