Mart Helme: Kalevipoeg oli külamees

Arvamus,
- Updated
©Alamy.com
Oskar Kallis. Kalevipoeg laudu kandmas. 1914.

Kui Vana–Liivimaal hakati 15. sajandil Vene maade kogumise tagajärjel tõsiselt muret tundma üha tugevneva Moskoovia pärast, otsustati Maapäeval kehtestada linnadele, piiskopiriikidele ja Liivi ordule endalegi konkreetsed kohustused maa kaitsevõime tugevdamiseks. Kohustuste hulka kuulusid muuhulgas ka piirangud kaubavahetusele idanaabriga. Nii ei tohtinud moskoviitidele tarnida eelkõige nn strateegilisi kaupu, millede nimistus olid tulirelvad, püssirohu valmistamise komponendid, aga ka raskeveo hobused. Samuti pidid Maapäeva osalised värbama igaüks kindla hulga palgasõdureid, soetama maakaitseväelaste relvastamiseks sõjariistade varu ning eraldama piisavalt raha linnade ning linnuste kaitserajatiste kaasajastamiseks.

Paraku ei vaevunud maapäevalised neid kokkuleppeid täitma. Eriti varmad olid kokkuleppeid rikkuma kaupmehed. Arhiivis leidub hulgaliselt dokumente kohtuvaidlustest ja aruannetest selle kohta, kuidas kaupmehed üritasid Venemaale viia nii relvi kui ka muud keelatud kaupa. Lühinägelik ahnus, mis keeldus arvestamast sellega, et needsamad kaubad loovad Moskva valitsejatele nii huvi kui ka eeldused Vana-Liivimaa vallutamiseks, oli sedavõrd kõikehõlmav, et see varjutas täielikult igasuguse ohutunde ja ratsionaalse mõtlemise.

Tõe tund saabus 1558. aastal, kui tsaar Ivan Groznõi, vanemas eestikeelses ajalookirjanduses tuntud ka kui Juhan Julm, tõepoolest ahnusest ja tolle aja mõistes pikast rahust ning uinutavast heaolust degenereerunud Vana–Liivimaale kallale tungis.

Edasine oli kaos ja õudus, mida on kõige naturaalsemalt kirjeldanud kroonik Johann Renner. Vaid mõned katked tema „Liivimaa ajaloo” nimelisest ülestähendusest.

„See kõik tekitas suurt tüli ja riidu alamate vahel. Isandad panid süüks aadlile, et need ei taha nendega koos võidelda ja oma isamaad kaitsta aidata. Aadel omakorda pani süüks isandaile, et need ühtegi sõjasulast maale ei muretse seda sinast kaitsma. Kodanikud süüdistasid ka aadlit, et need vaenlase kallale ei kipu, oskavat muidu küll praalida ja uhkeldada hulga hobustega pidudel ja lapse ristsetel. Aadel süüdistas omakorda kodanikke, et need linnad nii reetlikult käest andnud nagu Narvas ja Tartus sündinud. Talupojad süüdistasid isandaid, aadlit ja sakslasi üldse igal pool, neid osatavat küll koorida, nülgida ja piinata, kui aga neid kaitsta ja hoida on vaja, siis polevat kedagi olemas. Armetu oli siis olukord sellel ajal Liivimaal…”

Või teisal: „ 3. veebruaril (1558), kui vaenlane oli Alutagusel Jõhvi kiriku alt taandunud, nagu eespool märgitud, tulid nad sellel päeval tagasi, jooksid kirikule tormi, kandsid puid ja hagu selle ümber ja lämmatasid talupojad kiriku peal, said seeläbi kiriku kätte, tapsid maha üle saja talupoja, ka naisi ja lapsi, torkasid väikesed lapsukesed teravatesse aiateivastesse, ei jätnud kedagi ellu, rüüstasid seejärel kiriku, süütasid ta põlema ja läksid vastu väehulgale, kes Tartu piiskopkonda laastas”.

Siinkohal ei hakka me kroonikat ümber kirjutama ega ole eesmärgiks ka kõigi moskoviitide himutegude ja võikuste ükshaaval välja noppimine. Põhjus, miks sellest siinkohal üldse rääkida, on toodud artikli alguses. Osunduses, kuidas ahnus, omakasu, rumal upsakus ja poliitiline lühinägelikkus olid põhjusteks, mis andsid Ivan Groznõile võimaluse korralda sisuliselt kaitsevõimetu Liivimaa pinnal järgnevatel aastatel pea katkematuid varesaunu, mille tulemusena heitis ligemale kaks kolmandikku tollase Liivimaa elanikest sõjategevuse, nälja ja haiguste tõttu hinge.

Kuhu jäid siis need rikkused, mida maa kaitsevõime tugevdamise arvel kaupmeeste ja muude susserdajate poolt oma taskutesse korjati? Need hävisid koos pimedusega löödud omanikega. Need rööviti, põletati, purustati. Ja õnnega koos olid need, kes moskoviitide käe läbi kiire otsa leidsid, sest nende saatus, kes orjastati ja kes kadusid Venemaa avarustesse, oli veelgi haletsusväärsem.

Ent enne, kui tuleme kaasaega, veel üks oluline nüanss. Nimelt loodeti Liivimaal veel sõja algaastatelgi visalt, et Lääne-Euroopa, täpsemalt Saksa keiser, ei jäta Liivimaad abita. See lootus osutus ekslikuks, saatuslikult ekslikuks.

Ja nüüd küsimus: kas ei näe me siin paralleele praeguse ajaga? Kas ei näe me siin taas ahnuse ja rumaluse võidukäiku ning ilmselgete kaasaegsete ohtude ees silmade sulgemist? Kas ei näe me siin taas pimedat usku ja lootust, nagu oleks Eesti maailma vägevatele nii oluline, et nad on meie kaitsmise nimel valmis alustama kasvõi tuumasõda?

Meenutame vaid, missugust raevukat vastuseisu näeme praeguse valitsuse, eelkõige aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna püüdlustele võtta kontrolli alla massiliseks muutuda ähvardav sisseränne Ukrainast. Taas on ühepäevakasu olulisem kui pikkade perspektiivide ja nende tulemuste hindamise võime.

Meenutame vaid, missugust raevukat vastuseisu on leidnud meie liberaalsete ja akadeemiliste ringkondade poolt kavad allutada ülikoolid kui kontrollimatud migratsioonipumbad Eesti seadustele. See, et ka teadlased ei oska, ei taha ja ei suuda oma rahvusriikluse plaanis destruktiivse tegevuse tulemusi pikas perspektiivis näha ja hinnata, on muidugi eriti kõnekas ja irooniline.

Viimase kahe aasta statistika näitab ju, et esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos on eestlaste protsent rahvastikus kahanema hakanud. Põhjuseks seesama pime ahnus, mis on valmis pigistama silmad kinni kõige negatiivse ees, mida toob endaga kaasa odava, Ukrainast Eestisse valguva orjatöö soosimine ja meie ülikoolide – sealhulgas meie rahvusliku uhkuse Tartu Ülikooli – nn rahvusvahelistumine.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valitsuses olles oma parima, et need trendid nurjata, kuid olgem ausad – praegusel parteilisel maastikul, valitsuspartnerid kaasa arvatud – oleme me ainsad, kes seda võitlust peavad, mis tähendab, et me liigume edasi, nagu oleks meil mõlema jala küljes puudased pommid.

Ent me ei jäta. Me ei nõustu iialgi sellega, et meie nn rahvusvahelised (mitte rahvuslikud!) ülikoolid muudetakse ingliskeelseteks ja et meie küladest saavad pikkamööda venekeelsed ukraina külad.

Kalevipoeg oli külamees, Suur-Tõll oli külamees, Leiger oli külamees… Seega ongi just nii, nagu laulus öeldakse: „Kuni su küla veel elab…”.

Mart Helme
EKRE esimees

 

Kommentaarid

2 commentsOn Mart Helme: Kalevipoeg oli külamees

  • Avatar

    Mardi ajalooalased avaldused suht kahtlase väärtusega. Vabadusvõitleja lapselaps. Ukrainavastasus on meeltmööda Kremlile.

  • Avatar

    Mart sa tead mida sa tegema PEAD – ajaloolisest narratiivist paistad aru saavat ehk ajalugu kordub 😉
    Esiteks tuleb luua Venemaa ja Saksamaa eeskujul nn “emakapital” – iga sündinud EESTI lapse vanematele antakse teatud summa raha mis aitab lapse esimeste
    aastate kulutusi vähemalt OLULISELT kompenseerida.
    Teiseks – noore Eesti pere moodustusmisel annab RIIK laenu millest piisab korteri/maja ja auto soetamiseks.
    Esimese lapse sünni puhul kustutab riik 30% laenust, teise lapse sünni puhul veel 30€ ja kolmanda lapse puhul viiased 40%.
    Ja sündivus kasvab – KONTROLLITUD.
    Nüüd tuleb küsimus – KAS SINA JA EKRE olete selleks sammuks valmis???
    Olen 100% kindel, et tolerastid nii siin kui (eriti) EU-st nõuavad “võrdseid” õigusi ehk maksta ka igatsorti “teistele”.
    Seega küsimus jääb – kas on TAHTMINE seda teha või mitte???
    Tänan, Mart

    PS. Tervita Moonikat ja oleks juba aeg ta Kadrioru suunas teele saata 😉
    Kui näeme jälle ja aega on võime ühed õlled teha 😉

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused