18.07.2020
Mart Helme
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei saa endale lubada stagneerumist ega muutumist tavapäraseks võimu- ehk kartellierakonnaks, kirjutab EKRE esimehe koha pealt taandunud MART HELME.
2013. aasta aprillis valiti mind Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks. Sellele järgnenud aastatega oleme koos erakonnakaaslastega käinud läbi fantastilise teekonna ning jõudnud tänaseks päevaks Eesti poliitika tippu ehk valitsusse. See on meie kõigi ühise pingutuse tulemus. Nimetatud tulemus on seda austusväärsem, et kogu meie teekonna vältel on meil tulnud edasi rühkida marulises vastutuules.
Me ei ole murdunud, me ei ole lasknud end oma sihtidest kõrvale kallutada. Vastupidi, me oleme kogu aeg tugevnenud ja kasvanud.
Aga iga tee saab ükskord otsa, ja teistpidi – seal, kus üks tee lõpeb, seal algab teine. Tänasel päeval, mil oleme vähemalt selleks korraks jätnud selja taha koroonakriisi ja seisame uue tundmatuse, aga võib-olla ka enneolematult sügava majanduskriisi ning radikaalsete geopoliitiliste muudatuste lävel, on meil tarvis vaadata sügavale endasse ja seda nii erakonna kui ka iga üksiku inimesena. On tarvis jõuda arusaamisele, kas oleme valmis uuteks katsumusteks ja uuteks võitlusteks Eesti eest. Seda enam, et suur osa senistest võitlustestki on alles lõpuni võitlemata.
Neliteist kuud valitsuses on meile näidanud, et valitsusse kuulumisest hoolimata oleme me Eesti poliitilisel maastikul endiselt üksi ja et üha halastamatumaks muutuvas kultuurisõjas meil sisuliselt liitlaseid ei ole. Sellest hoolimata on meil õnnestunud saavutada üsna palju sellest, mille pärast me poliitikas oleme. Ja kui meil mõningatel puhkudel pole õnnestunud oma eesmärkide osas liikuda edasi nii kiiresti kui sooviks, siis on meil vähemalt õnnestunud liberaalse kurjuse edasist levikut kas ära hoida või pidurdada.
Ent kas me võime olla kõige selle juures endaga rahul? Kas me võime öelda, et paremini ei saa? Kindlasti mitte. Aga selleks, et saavutada enamat, peame kõigepealt tõstma nõudlikkust iseenda suhtes.
Üheks põhjuseks, miks rahvas meid valis, oli kindlasti avalikkuse suur soov murda stagnatsioon, mille nn kartellierakonnad eesotsas Reformierakonnaga olid Eestis tekitanud. Nüüd, mil me oleme üks võimuerakondadest, ei saa me endale lubada ei muutumist tavapäraseks võimu- ehk kartellierakonnaks ega ka stagneerumist.
Et seda ei juhtuks, peab meil olema julgust muutuda. On vana tõde, et kui tahad maailma muuta, alusta iseendast.
Minult on viimase nädala jooksul palju küsitud, miks ma otsustasin loobuda eduka valitsuserakonna esimehe positsioonist. Vastus on just see: soovin näidata eeskuju ja osundada tõsiasjale, et meidki ähvardab stagneerumine. Et erakonna laevale, mis on minu meelest võtnud liiga aeglase tempo, on vaja heisata uued purjed ja juhtida see laev uue kapteni juhtimisel kartmatult taas tormistele, kuid senistest veel uhkemate sadamatega vetele.
Elu on lühike, poliitika pikk. Ja kuigi poliitika ei lõppe kunagi, on poliitika sisu aegade jooksul jäänud ikka samaks. Selleks on inimeste võitlus oma maa, oma olemasolu ja oma heaolu eest. Kulissid võivad aegade jooksul vahetuda, aga sisu on ikka sama. Näeme seda oma võitlusteski. Kõigi eksitavate vaidluste, ideoloogiliste konstruktsioonide ja muude silmapetete taga on ometi peidus kogu aeg vaid üks eesmärk: võitlus meie, eestlaste, püsimise ja kasvamise eest, võitlus õiguse eest püsida selle maa peremeestena ja võitlus inimväärsete elutingimuste eest. Need, ja mitte miski muu, on kategoorilised imperatiivid ükskõik, kuidas nende sisu ka ei püütaks hägustada loosungitega vabadusest, võrdsusest ja vendlusest.
Tugevad teevad seda, mida tahavad ja nõrgad seda, mida peab. Meie erakonna eesmärk on muuta Eesti nii tugevaks, et me saaksime maksimaalsel määral teha seda, mida me tahame. See eristab meid kõige rohkem ka meie konkurentidest kodusel poliitmaastikul, sest eranditult kõik nad on nõus olema nõrgad ja tegema seda, mida peab.
Erakonnad, mis kaotavad missioonitunde ja valmisoleku ohvrite toomiseks, kaovad. Meie ei kuulu kindlasti seesuguste erakondade hulka. Lev Gumiljov on väitnud, et rahvaste edukuse üheks kõige olulisemaks mõõdupuuks on see, kui palju on selle populatsioonis passionaarseid isiksusi. Need on inimesed, kes on valmis oma tõe ja huvide eest ennastohverdavalt võitlema. Ma julgen väita, et Eestis koondab just meie erakond arvestataval määral seesuguseid passionaarseid indiviide. Ent Gumiljov ütleb ka, et passionaarsed indiviidid ei tohi lasta ennast mõttetult hävitada, sest sel juhul langeb passionaarsete indiviidide osakaal ühiskonnas allapoole kriitilist taset ja nad ei suuda ülejäänud sootsiumit enam innustada ning endaga kaasa tõmmata. See on kindlasti õpetussõna ka meile.
Nii nagu me tahame Eestile tarka majandust, nii peame tegema ka tarka poliitikat. Poliitikat, mis on mõeldud inimestele, mitte abstraktsele majandusele või kellegi poolt ainuõigeteks ja kaasaegseteks kuulutatud väärtustele, millede nimel võib muuhulgas ohverdada nii üksikisikuid kui ka terveid rahvusi. Sõjas tuleb võitmiseks osata ellu jääda. Seda enam, et elu jätkub ka pärast sõda. Mõelgem sellele, kui tekib tahtmine käega lüüa ja kõrvale astuda, sest see tähendaks sisuliselt võitluses langemist. Ja passionaaride ridade hõrenemist. Me ei saa seda endale lubada, Eesti ei saa seda endale lubada. Ma annan erakonna juhtimise üle, sest leian, et just praegu, mil oleme liikunud tõusujoones, on selleks kõige õigem hetk.
Kaptenisillalt lahkumine ei tähenda aga, nagu lahkuksin ma passionaaride ridadest. Isegi kui ma tahaksin seda teha, ma ei oskaks seda. Nii kaua, kuni ma ennast mäletan, on minu süda tuksunud alati Eestile. Meie Eestile.
Mart Helme essee ilmus Konservatiivide Vabas Sõnas