03.01.2018
Mart Helme
EKRE esimees Mart Helme leiab, et Eesti peab oma habrast geopoliitilist olukorda arvestades teiste peale lootmisest kiiresti loobuma. See ei tähenda Eestile müüri ümber ehitamist ega kusagil uste paugutamist, vaid vähemat lootmist teiste peale.
Ma ei ole veel lugenud Igor Mangi, Villu Põldma ja teiste astroloogide ennustusi järgmiseks aastaks, seega pean omaenda tähekaartidega hakkama saama. Kuna kõik siin maailmas on oma õigelt kohalt leitav aga eelkõige pikki arenguid ja perspektiive silmas pidades, siis usun ma, et suudan nii mõnegi tulevase trendi või sündmuse tähetarkade suhtes täiesti konkurentsivõimeliselt paika panna.
Alustaksin kaugemalt, aastast 1996, kui Venemaa tollane välisminister Jevgeni Primakov noorte vene diplomaatidega kohtudes (kohtumisele olid kutsutud ka Moskvas resideeruvad suursaadikud, mistap mul oli au nimetatud üritusel viibida) visandas oma nägemuse tulevasest maailmakorrast. Selle kontrapunktiks oli väide, et olemasolevat rahvusvaheliste suhete süsteemi ootab vältimatult ees lagunemine. Seda põhjusel, et külma sõja aegne bipolaarne tasakaal on kadunud, aga uues olukorras pole isegi USA võimeline unipolaarseks hegemooniaks. Primakov ei uskunud ka lääne ühtsuse säilimisse nõukogudeohu kadumise järel. Arvestades veel Hiina, aga samuti India ning islamifaktori esile kerkimist (viimane tundus 1996. aastal küll ebausutavana) muutub maailm vältimatult multipolaarseks ehk mitmete omavahel rivaalitsevate jõukeskustega konglomeraadiks, milles tasakaalupunktide leidmine saab olema kõigi riikide diplomaatidele tõsiseks ja kestvaks väljakutseks, ennustas Primakov.
Täna kakskümmend üks aastat hiljem võime tõdeda, et Primakovil oli suures plaanis õigus. Pax Americanat ei ole sündinud. Vastupidi. USA on maailmaareenil järjest koomale tõmbunud. Venemaa ja Hiina on tõusnud ning Indiagi on ennast üha selgemalt suurriigina kehtestamas.
Kuigi Primakov ennustas, et Euroopa Liidust saab üks globaalsetest jõukeskustest, pole sedagi juhtunud. Vastupidi, Euroopa Liit jätkab nii rahvusvaheliselt kui sisemiselt marginaliseerumist ja eeloleval aastal näeme senisest veelgi selgemalt, kuidas rahvuslikud huvid üha jõulisemalt hakkavad prevaleerima Euroopa Liidu kui niisuguse kollektiivsete sihtide ees. Mis omakorda forsseerib eurofiilide püüdlusi EL-i föderaliseerida ning liikmesriikide suveräänsust jätkuvalt piirata.
Siinkohal pole ruumi, et pikemalt peatuda Venemaa ja Hiina võimalikel arengusuundadel algaval aastal. Nentigem vaid, et küsimus: kes kaotas Venemaa? on juba oma olemuselt enam kui reetlik, eeldades, et Venemaa peaks justnagu olema mingit sorti lääne koloonia. Just 1990. aastate vältel toimunud katsetes Venemaad lääne, eelkõige USA vasallriigiks muuta, ongi tegelikult seletatav see, et Venemaa kui iseseisev geopoliitiline jõukeskus ja läänest olemuslikult erinev tsivilisatsioon on asunud agressiivselt oma (Moskva meelest) talle õigusega kuuluvat reviiri (loe: lähivälismaad) kaitsma. Moskva ei kavatse oma poliitikaid selles osas muuta ning jätkab oma võitlust kuni a) uue tasakaalupunkti leidmiseni suhetes USA ja teiste geopoliitiliste jõukeskustega või b) uue kollapsini. Nii ühe kui teise võimaluse realiseerumine võtavad aega rohkem kui üks aasta.
Kuigi kõik Venemaal toimuv on meile eksistentsiaalse tähtsusega, on meile sama eksistentsiaalse tähtsusega ka see, mis toimub läänes, eelkõige USA-s. Selles kontekstis oli möödunud aasta enam kui masendav. Julgen väita, et mitte keegi – ei Venemaa, Hiina ega moslemid – ole Ameerika mõjujõudu ja lääne ühtsust kahjustanud rohkem kui lääne vasakliberaalid ning nende tentsikuks kujunenud korrumpeerunud meedia, kes on president Donald Trumpi ja kõigi uute, peavoolust erinevate, eriti aga rahvuslikult meelestatud poliitiliste liikumiste ning nende liidrite suhtes käivitanud tõeliselt inkvisitsioonilise nõiajahi, millel pole demokraatia, sallivuse, tõe ja õigusriigiga enam midagi pistmist.
See, millest liberaalid ja neile agendat dikteerivad krüptomarksistid keelduvad aru saamast, on paraku asjaolu, et senise, 1945. aastal paika pandud maailmakorra lagunemisega kaasneb paratamatult ka seda toestanud ideoloogia allakäik. Selle ilmekaks ilminguks on sotsiaaldemokraatlike parteide hävitavad lüüasaamised eelmise aasta valimistel Euroopas. Aga ka laiemalt on senised peavooluparteid kandpinda ja sellega koos ka legitiimsust ühiskondliku kursi näitajatena üha kaotamas.
Pyrrhose võidud, mis möödunud aastal Hollandis ja Prantsusmaal saavutati, on kaotatud sõja järellahingud. Ükski ühiskond ei saa eksisteerida ilma enamust ühendava ideoloogilise vundamendita ja nüüd, kus liberalism on tänu oma krüptomarksistlikule perverteeritusele, vähkkasvajana ühiskondlikku usaldust laastavale korruptsioonile, heaoluühiskonna murenemisele, mõistusevastasele immigratsioonipoliitikale, rahvusvahelise bürokraatia (eriti EL-is) ja süvariigi (eriteenistuste) õigusriiki ja inimeste õiglustunnet voluntaristlikult manipuleerivatele aktsioonidele pankrotistunud, peab miski tulema selle asemele. Asemele saab tulla vaid rahvuslus, sest rahvustunne on ainus, mis meid kõiki üha kaootilisemaks muutuvas maailmas ühendab.
Süvariigid on seda juba taibanud ja asunud omapoolseid vasturünnakuid organiseerima. Eestis on selle näiteks mõnede “valgete” peavooluerakondade rebrandimine. IRL-ist peab saama Isamaa ja reformierakond peab ülbete poisikeste asemel saama juhiks ilusa noore naise. Sisu tegelikult ei muutu. Aga kui asjad poliittehnoloogiliselt õigesti välja mängida ja peavoolumeedia lakkamatult fanfaare puhuma panna, õnnestub ehk ühe valimistsükli ulatuses ikka veel vana reega edasi sõita.
Kui lühiajaline see taktikaline edu on, näitab samas Emmanuel Macroni lühike võidukäik Prantsusmaal. Praeguseks on sellest üle-Euroopalise kiidulaulu peale vaatamata järele jäänud vaid riismed. Sest tühi kott ei seisa püsti.
2018 tuleb raske aasta. Neil, kes klammerduvad oma aja ära elanud maailmakorra külge, on endiselt käes võimsamad hoovad kui neil, kes suudavad kaugemale tulevikku vaadata ja näevad rahvuslike suveräniteetide taastumise vältimatust. Meil Eestis tähendab see, et peame oma habrast geopoliitilist olukorda arvestades teiste peale lootmisest loobuma nii kiiresti kui võimalik. See ei tähenda Eestile müüri ümber ehitamist ega kusagil uste paugutamist. See tähendab lihtsalt vähemat lootmist teiste peale ja omaenda võimekuste maksimaalset tugevdamist.
Euroopa Liit marginaliseerub. Lõhe USA ja Lääne-Euroopa vahel süveneb. Venemaa agressiivsus ei taltu. Läbuks mandunud liberalism on pankrotis. Hetke majanduslikule tõusule järgneb paratamatult uus kriis. Rahvusvahelised (ideoloogiliselt korrumpeerunud) organisatsioonid kaotavad järjest tähtsust. Rahvuslus on tõusuteel ja kõik kisuvad aina väiksemaks jäävat (julgeoleku ja heaolu) tekki egoistlikult ainult enda peale. On äärmiselt rumal ja meie oma rahva suhtes täiesti vastutustundetu selles olukorras vastu tuult sülitada ja ikka endiselt kaagutada, kuidas meie front on liberaalsed väärtused. Meie front on Eesti suveräänsus ja eesti rahva püsimajäämine. Krüptomarksistlikele utoopiate koht on ajaloo prügikastis.