Mart Helme: Peatame rahva väljavahetamise!

Mart Helme lubab, et EKRE võimule saades saavad eestlased oma kodu ja riigi tagasi.

Praegune vasakpoolne ning venemeelne valitsus on tööjõu vajaduse sildi all asunud avama Eestit uuele massilisele sisserändele endise Nõukogude Liidu avarustest. Eesti rahvas ei tohi lubada lasta sellel juhtuda, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme

Märtsiküüditamise aastapäeva õhtul peksis kamp vene keeles kõnelevaid noori Tallinnas Vabaduse väljakul jalahoopidega laiali sinna deporteeritute mälestuseks asetatud küünlaid. Sündmust nägi pealt inimene, kes selle ka videona jäädvustas. Hiljem pakkus ta filmitut Kanal 2-le, kes aga salvestise näitamisest keeldus. Küll aga soostus salvestist näitama ja kommenteerima Katrin Lust saates Kuuuurija. Oma isikut ei lubanud sündmuse filmija siiski avalikustada, kartes ebameeldivusi ja võimalikku kättemaksu. Lust püüdis saada kommentaari ka politseilt, aga sealt vastati vaid, et neil pole vastavat intsidenti registreeritud ja seepärast ei saa nad ka midagi teha ega juhtunut kommenteerida. Eeltoodud kirjelduses on terve rida asjaolusid, mis tänast Eesti riiki iseloomustavad ja eraldi välja toomist väärivad.

Kõigepealt politsei. On uskumatu, et märtsiküüditamise aastapäeva õhtul ei ole Tallinna kesklinna mälestuseks paigaldatud küünalde ligiduses võimalike huligaanitsemiste või mis tahes muude (ka poliitiliste) intsidentide vältimiseks-registreerimiseks ainsatki politseipatrulli. On täiesti arusaamatu, et juba aset leidnud huligaanse vandalismi (aga võib-olla ka tahtliku provokatsiooni) selgelt registreeritud ja fikseeritud juhtum ei pakkunud politseile esialgu vähematki huvi. Alles pärast avalikkuse sekkumist suudeti Vabaduse väljakul laamendanud seltskond tabada. Toome võrdluseks 2015. aastal Vao külas aset leidnud pagulaskeskuse majaseina süütamiskatse. Mäletatavasti tormasid tookord Vaosse nii tollane peaminister Taavi Rõivas kui ka kõikvõimalike politseiliste instantside esindajad. Inkrimineerivalt näidati otsekohe sisserännet jõuliselt vastustava Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna peale, president Toomas Hendrik Ilves süüdistas aga kogu eesti rahvast sallimatuses ja rassismis.

Ent laskem politseilises ja võimu võimekuse kontekstis pisut ka fantaasial lennata. Küsimus suurele ringile: mis te arvate, missugune oleks valitsuse, kapo, politsei ja ajakirjanduse reaktsioon siis, kui 9. mai hilisõhtul hakkaksid mõned eesti noored loopima laiali pronksmehe juurde viidud lilli ja pärgi? Vastuse jätan igaühe enda hooleks. Mida ma aga igaühe enda hooleks ei jäta, on tõdemus, et mistahes hinnangu andmisel ühele või teisele juhtumisele on ilmselge, et Eestis valitsevad ametlikul tasemel topeltstandardid. Ehk siis: eestlasi võib solvata, venelasi mitte, eestlaste üle võivad meie oma riigi valitsejad ilkuda, immigrantide õigused on aga pühad, puutumatud ja kohustusteta. Teisiti öeldes: meie valu ei ole nii valus kui teiste valu. Nii ütlevad meile müstilised euroopalikud väärtused ja väidetav vajadus eesti rahva õigusi ja rahvuslikku uhkust jalge alla tallates tagada meie julgeolek.

Küüditamisest rääkides tullakse alati muide välja väitega, et kõige rohkem kannatas stalinlike repressioonide all just vene rahvas. Vabandust: Stalin käivitas repressioonid juba 1929. aastal, kui Nõukogude Liidus alustati sundkollektiviseerimisega. Ta tegi seda aga oma riigis ehk riigis, mille kõigi poolt tunnustatud juhiks ta oli. Kuni 1940. aastani ei teatud Eestis niisugustest jõhkratest nähtustest nagu GULAG, NKVD piinakambrid ja kuklalasud õnneks midagi, kuigi ka meil valitses Konstantin Pätsi vaikiv ajastu. Stalinlikud õudused saabusid Eestisse siiski koos okupatsiooni ja nõukogude võimuga. Ka käsk Eestis küüditamised läbi viia tuli Moskvast. Kuigi meil leidus ära hirmutatud või kättemaksuhimulisi eestlasi, kes aitasid küüditatute nimekirju koostada, viisid küüditamised kui niisugused läbi ikkagi Punaarmee ja NKVD sõjardid, kes rääkisid vene keeles. Jätta mulje, nagu oleks me ise stalinlikes repressioonides kuidagi süüdi, on haletsusväärne Stockholmi sündroom, mis taas kord eeldab, nagu maksaks meie inimeste valu ja kannatused vähem kui teiste omad.

Ent veel kirjeldatud intsidendist ja sellest johtuvatest järeldustest. Kogu meie poliitiline peavool armastab järjekindlalt korrutada, kuidas Eesti on õigusriik. Aga – kas õigusriigis peaks huligaansust (või vandalismi või poliitilist provokatsiooni või viha Eesti Vabariigi vastu või rahvuslikku vaenu) demonstreerivat videot ajakirjandusele pakkuv inimene kartma oma isikliku julgeoleku pärast? Kindlasti mitte. Ometi tänases Eestis inimesed kardavad. Tekib küsimus: keda või mida? Pättide kättemaksu? Aga võib-olla hoopis riigi poolset survet oma süüdistustest taanduda, sest muidu võidakse sündmuse jäädvustajale arvata süüks rahvusliku vaenu või jumal teab mis vaenu õhutamist? Demokraatlikust riigist ja ühiskonnast, millest Eestis unistati okupatsiooniperioodil, on niisugune asjade tõlgendus igatahes väga kaugel.

Siinkohal võiks loole punkti panna ja tõdeda, et kui oleme nõukogude okupatsiooni üle elanud, elame üle ka kohalike impeeriumimeelsete sigatsemise. Paraku on probleem märksa sügavam. Me näeme, kuidas praegune vasakpoolne ning venemeelne valitsus on tööjõu vajaduse sildi all asunud avama Eestit uuele massilisele sisserändele endise Nõukogude Liidu avarustest. Möödunud aastal saabus Eestisse ainuüksi Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest ametlikult 7500 inimest. Neile lisandub veel hinnanguliselt 5000 illegaalset töötajat samadest riikidest. Pluss enamasti samast piirkonnast pärit renditöölised ja hooajatöölised, kelle täpset arvu keegi öelda ei oska. Mida me aga öelda oskame, on fakt, et ühtekokku on seda isegi rohkem kui Karl Vaino venestamisaastate kõrgperioodil. Kui lisame siia eestlaste väljarände, on saldo masendav. Kui lisame siia rändega kaasneva kumulatiivse efekti, ehk tõdemuse, et ühe aasta 7500 inimest on kümne aastaga 75 000 inimest, näeme, missuguse aegpommi otsas me istume.

See on vaid probleemi demograafiline külg. Probleemil on ka poliitiline pool. Me kõik teame, kui visalt nõuab Venemaa, et annaksime kõigile Eestis alaliselt elavatele inimestele kodakondsuse. Me teame ka, et Keskerakond on sotside toel ja IRL-i nõusolekul asunud propageerima ning vaikselt ka juriidilisi ja administratiivseid samme astuma, et anda siinsetele nn hallipassimeestele Eesti kodakondsus. Mida see endaga kaasa toob, näeme Tallinnas, kus Keskerakond juba valitseb, ja seda mitte eestlaste, vaid venelaste häältega. Sisseränne idast, kui me seda kiireimas korras ei peata, samuti siin juba olevatele mittekodanikele kodakondsuse andmine, tooks kaasa sama kordumise riigi tasandil. Me jääksime omaenda ajaloolisel kodumaal vähemuseks. Meie keel taanduks vene ja inglise keele ees köögikeeleks, meie noored lahkuks neile vastuvõetamatust slaavi elukeskkonnast kultuuriliselt ja majanduslikult vastuvõetavamatesse riikidesse ja pikemas perspektiivis annekteeriks Venemaa venestatud Eesti täpselt samuti, nagu annekteeris Krimmi. Kurioosum on, et see kõik toimub justnagu iseseisvas ja oma saatuse üle ise otsustavas Eestis.

Mida siis teha? Meie kartellierakonnad – Reformierakond, Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja IRL on kõik võimul olles näidanud, et nemad rahvusriigi likvideerimisele ja rahva väljavahetamisele kätt ette ei pane. Järelikult on vaid üks viis selle hullumeelsuse peatamiseks – järgmistel valimistel Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale sedavõrd ülekaaluka mandaadi andmine, et EKRE suudaks ära hoida rahvusliku, majandusliku ja sotsiaalse hävingu. Nii nagu seda on teinud oma rahvuste seisvad valitsused Poolas ja Ungaris. Nii nagu seda on nende kahe riigi eeskujul tegemas Austria, Tšehhi ja Slovakkia valitsused.

Mart Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees

 

LOE LISAKS

Henn Põlluaas: valitsuse võõrtööjõupoliitika jätab Eesti madalapalgaliseks riigiks

Välismaalaste seadus kubiseb niigi sisserände piirarvu eranditest, valitsus laob aina uusi otsa

Henn Põlluaas: Eestil ei ole võõrtööjõudu vaja!

Kommentaarid