Mart Helme: suveräänsus ei ole müüdav, ostetav ega vahetatav

Arvamus,
Mart Helme

“Nõukogude armees armastasid ohvitserid korrutada: ei oska – õpetame, ei taha – sunnime. Sama mudelit näeme praegu liberaalses läänes, kirjutab EKRE aseesimees MART HELME.

Ungari ja Poola absoluutselt legitiimsete ja demokraatlikult valitud valitsuste ründamine on tõstnud päevakorda riikide suveräänsuse küsimuse. Tähelepanuväärne on siinkohal eelkõige see, kes poolakaid ja ungarlasi ründavad. Nendeks on esiteks Euroopa Komisjoni mittevalitud (loe: mitmetasandiliste sobingute tulemusena kokku lepitud) ametnikpoliitikud, kellel puudub igasugune õigus kritiseerida liikmesriikide sisepoliitikat. Teiseks on nendeks igasugust poliitilist legitiimsust mitteomavad rahvusvahelised ärihaid eesotsas George Sorosega.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kõigi nende (ja loomulikult ka kaasajooksikutest kartellipoliitikute) poolt on praeguse, 16.–17. sajandi ususõdasid meenutava ideoloogilise pealetungi käigus lastud käibele halvustav ja alavääristav määratlus „Ida-Euroopa”.

Ida-Euroopa on selle käsitluse kohaselt midagi, mis on jäänud kinni pimedasse keskaega ja kus ei mõisteta, et liberaalset demokraatiat omaks võtmata ei paista lääneliku päikeselinna halastav ja õilistav valgus iial nende peale. Ilma selleta määrab Ida-Euroopa end aga igavesti vaesuse ja mahajäämuse nõiaringi.

Nõukogude armees, millega mul paraku tuli omal ajal piisavalt kokku puutuda, armastasid ohvitserid korrutada: ei oska – õpetame, ei taha – sunnime. Sama mudelit näeme praegu liberaalses läänes. Ainult et õpetamise asemel püüavad ideoloogilised dogmaatikud osta endale legitiimsust rahaga. Siiani on see enamasti ka õnnestunud. Eriti vaesemate, väiksemate ja geopoliitiliselt haavatavamate riikide puhul, nagu on ka Eesti.

Ent legitiimsuse ostmise aeg hakkab erinevatel põhjustel otsa saama. Sest ka kõige vaesemad, kõige aremad ja kõige rumalamad hakkavad aru saama, et tegelikult müüvad nad end naeruväärsete euroseeklite eest ideoloogilisse, majanduslikku ja poliitilisse sõltuvusse.

Kui kõik banaalsed ilukõned solidaarsusest ja ühistest väärtustest kõrvale heita, on Brüsseli sõnum EL-i liikmesriikidele järgmine: tahate raha – andke homodele abiellumise õigus; tahate raha – hakake osalema migrantide sundjagamises; tahate raha – laostage oma rahvuslikud majandused kliimasoojenemise vastases võitluses; tahate raha – kiitke heaks vihakõne seadus, jne, jne. Ühtlasi pidage meeles, et direktiiv (eurodirektiiv!) on vanem kui meie ja kaugelt kangem kui teie rahvusromantilised instinktid ning põhiseadused.

Kõik see on loomulikult igale vabale ja ausale inimesele vastuvõetamatu. Ning tulemuseks ongi nn populistide (tegelikult rahvuslaste ja patriootide) mäss nn liberaalset (aga tegelikult autoritaarset) impeeriumi ehitavate jõudude vastu. Ning selle mässu liidriteks on poolakad ja ungarlased.

Miks just poolakad ja ungarlased? Nende kahe riigi kommunismiaegsetele traagilistele kogemustele viitamine on vaid poolik tõde. Taolisi kogemusi on praktiliselt kõigil nõukogude totalitarismi hammasrataste vahelt läbi käinud rahvastel.

Mida aga enamikul teistel sarnase saatusega rahvastel ei ole, on tuhandeaastase omariikluse kogemus. Uhkus oma suveräänsuse üle, uhkus oma kangelaste ja kuningate üle, teadmine, et ajaloos on olnud hetki, mil just nemad päästsid kristliku tsivilisatsiooni, et isegi omariikluse kaotamise kordadel on neil alati õnnestunud see tagasi võita ja teadmine, et omariikluse eest seismine on eranditult iga järgneva põlvkonna moraalne kohus.

Poola ja Ungari mäss rahvusvaheliste suurkorporatsioonide hüpiknukkudest eurokraatide vastu ei ole populism. See on patriotism. Ungarlaste István Püha kroon, mille juures seisab alaline auvahtkond, ei ole ostetav mistahes euroraha eest. Poolakate sajandeid kestnud võitlus oma riigi tagasisaamise ja ühteliitmise nimel ei ole müüdav mistahes euroraha eest. Sest suveräänsus ei ole ostetav, müüdav ega vahetatav. See kas on või seda ei ole. Punkt.

Meil ei ole kahjuks oma kuningaid ega nende kroone. Meil pole isegi Lembitu pealuud, mis väidetavalt ootab ülesleidmist kusagil Poola provintsimuuseumi hoidlates. Aga meilgi on midagi, mille nii mõnigi meist suurem rahvas on kaotanud: meie sajandeid võõraste ja suuremate all püsima jäänud keel. Ning iga end eestlaseks pidava inimese luus ja lihas elab teadmine, et see maatükk Läänemere ja Peipsi ning Soome lahe ja Läti vahel kuulub meile.

On vaja vaid sama kindlameelset veendumust, et see ei ole ostetav ega müüdav, sest tehingu objektiks oleks sel juhul tegelikult meie suveräänsus. Ning sellega ei kaubelda. Ei rublade, eurode, dollarite ega mis tahes muu raha eest.”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused