Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mart Ummelas: laulupeo ärritavad järelmid

-
11.07.2019
Möödunud laulupidu oli ilus üritus, aga jättis paljudel midagi hinge kripeldama.
© Scanpix

Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas kirjutab veelkord laulupeost, millel toimunust meenutavad mõned seigad teisi aegu ja teisi eesmärke.

“Meie rahva, eestlaste ja eestluse tõeline suursündmus jõudis hiilgava lõpuni. Vähemalt selles osas, mida enamik meie rahvast oma hinges tundis. Emotsioonid olid kõrgel ja kauaoodatud rahvuslik ühtsustunne pöördus hetkeks otsekui tagasi aastaisse 1988-91.

Ent ei maksa lasta ennast petta, sest ei möödunud päevagi hõiskamisest “mu isamaa on minu arm” ja “ta lendab mesipuu poole”, kui peavoolumeedias algas arutlemine selle üle, et kunstiväärtusi ei tohiks ikka tuua ohvriks rahvuslikkusele. Et laulva revolutsiooni aegsed Matiiseni laulud ei sobinuks “uude liberaalsesse õhustikku”, kus elame “kõigi Eestis” (mitte aga eestlaste Eestis).

Kuni selleni, et isamaalise kultuuriministri Tõnis Lukase toetust rahvuslikele ideaalidele hakati kutsuma “piinlikeks” või lausa kohatuiks. Võrreldi tema kõnet kunagise Ärapanija paroodiaga reformistist ministri Jänese esinemise peale. Rääkimata sellest, et “terroriohu” pärast piirati tuhandete inimeste vahetu osalemise võimalust  suurel peol.

Kas siis tõesti eesti rahvas seda terroriohtu külvas? Küllap ikka need, keda me siia “avasüli” vastu võtame. Õnneks peol neid näha polnud. Miks on kaotatud elementaarne usaldus oma rahva vastutustundlikkuse suhtes? Tekib küsimus, kellele me oma laulupidu ikka pidasime? Kas Euroopa Liidu ametkondadele või ehk lasnamäelaste enamiku sujuvamaks integreerimiseks?

65-aastase eestlasena, kes kogu oma elu on võidelnud Eesti kui rahvusriigi taastamise eest, sageli isegi vahendeid valimata, haaras mind kummaline tunne. Olin toona pidevalt sattumas KGB küüsi ning lõpuks sain aastal 1980 Eesti Raadios igavese eetrikeelu. Ent alati tulles tagasi meie põhiväärtuste juurde, jõudu mööda edendades meie rahvuskultuuri ja saades ka presidendilt teenetemärgi Vikerraadio taastamise eest.

Nüüd pean kogema, kuidas ajakirjandusvabadus on muutumas suletud tsooniks teatud kitsa seltskonna kaasaümisejatele, multikultuurses uimas elavaile ajupestud globalistidele, kelle meelest rahvused ongi väljasurev liik. Tere tulemast sotsiaalliberaalselt kloonitud tõelise inimväärtuseta väärtusmaailma! Tere tulemast tagasi “nõukogude rahvasse”! Jääb loota, et selline tulevik osutub sama absurdseks kui “inimtekkeline kliima soojenemine”.”