04.12.2020
Martin Helme
Võitlus abielu tähenduse püsimise eest on võitlus oma rahvusliku identiteedi, kultuuriliste alusväärtuste ning põhiseaduslike vabaduste eest, kirjutab EKRE esimees Martin Helme.
Küsimuse kohta, mis väidetavalt ei muuda midagi ega ole tähtis kellelegi, käib Eesti vasakliberaalses kajakambris taevani kostuv räuskamine ja hammaste kiristamine. Piisab, kui vaadata, millise raevuga üritavad radikaalsed ühiskonna ümberkorraldajad rahvahääletust takistada, et mõista: kaalul on Eesti edasine käekäik.
Abielureferendumi teema jaotub põhimõtteliselt võitluseks kolmel üliolulisel teljel. Esiteks, võitlus selle üle, kelle käes on Eestis võim.
Referendumi vastaste rahvavaen
Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Paragrahv 56 täpsustab, et seda võimu teostatakse kahel võrdsel viisil – Riigikogu valimiste ja rahvahääletuste kaudu. Rahvahääletust on taasiseseisvunud Eestis siiani korraldatud ainult kahel korral. Esimest korda sellesama põhiseaduse vastu võtmiseks 1992. aastal ja teist korda 2003. aastal Euroopa Liitu astumiseks vajaliku põhiseaduse muudatuse tegemiseks.
Rahvahääletus ehk referendum praegu kehtiva traditsioonilise abielu lukku löömiseks võimalike radikaalsete ümberdefineerimiste eest oleks kolmas kord kolmekümne aasta jooksul, mil kõrgeima võimu kandja saab oma võimu teostada rahvahääletusega.
Seda võimu üritavad liberaalid ja vasakpoolsed rahvalt ära võtta. Kõik sõnavõtud ja plaanid rahvahääletuse vastu on tegelikult alatu katse võtta rahvalt ära neile põhiseadusega antud võim otsustada riigielu asjade üle. Kui need katsed õnnestuvad, on põhiseadus muutunud surnud dokumendiks. Sel juhul põhiseaduses antud õigused tegelikult ei eksisteeri. Liberaalid-radikaalid ei hakka kunagi neid paragrahve ära kustutama või tühistama, aga praktikas ei oma need enam tähendust ega kehtivust. Siin ei tohi järeleandmisi teha.
Meil on väga hea põhiseadus, selle kehtivus peaks olema oluline kõigile, sõltumata sellest, kuidas suhtutakse mõnda erakonda, praegusesse valitsusse või abielu institutsiooni. Kui põhiseadus ei kehti juba esimesest ehk kõige tähtsamast paragrahvist alates, ei ole meil enam õigusriik, vaid jõul ja suval põhinev riik, globalistide tahtele allutatud riik. Me ei tohi lasta sellel juhtuda. Ainuüksi referendumi toimumine on ülioluline poliitiline võitlus, mis liigutab nähtamatult, aga otsustavalt võimu loogikat meie riigis rahva kasuks.
Võitlus väärtuste üle
Teine oluline telg on mõistagi võitlus Eesti väärtuste üle. Ka praegu on seaduses kirjas, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Jaatav vastus küsimusele, kas nii peakski jääma, ei muuda justkui midagi. Tegelikult on see aga väga ulatuslike tagajärgedega poliitiline otsus. Jaatav vastus tähendab, et meil ei ole ega tule kooseluseadust. Jaatav vastus tähendab, et meil ei saa tulevased Riigikogu koosseisud ega valitsused muuta perekonnaseadust n-ö sooneutraalseks, s.t kehtestada homoabielusid. Selleks peaksid nad korraldama uue rahvahääletuse ja saama rahva nõusoleku.
Jaatav vastus tähendab ka seda, et kohtutel ei ole võimalik hakata jupi kaupa homoabielusid rakendama või neid välismaiseid seadusi abiks võttes Eestisse importima. See lööb lukku kogu tänase seisu ja muudab hulluste juurutamise Eestis raskeks. Veelgi enam, teame, et nende hulluste ehk perekonda ja ühiskonda lammutavate ideoloogiate maaletoojad ei marsi ju ainult homolippude all. Homoteema on seotud kimpu terve hulga muude hävingut toovate poliitikatega nagu massiimmigratsioon, liberaalne tsensuur ning selle rakendamiseks vajalik kõikehõlmav jälgimisühiskond, lastele suunatud sooneutraalsuse propaganda ning loomulikult rahvusliku eneseteadvuse häbimärgistamine ning maha tampimine. Seega ei ole toetus traditsioonilisele abielule mitte pelgalt homoabielude takistamine, vaid vastulöök kogu globalistlikule agendale, vastupealetung liberaalsel frondil. See on meie Ümera lahing oma rahvusliku identiteedi, kultuuriliste alusväärtuste ning põhiseaduslike vabaduste kaitseks.
Tõepoolest, kaalul on Eesti tulevik, sest nii nagu aitab jah-otsus lüüa tagasi üha agressiivsemaks muutuvad ühiskonnalammutajad, annaks ei-poole võit moraalse argumendi asuda kõiki eelpoolmainitud asju ellu viima. Küsimus ise on seatud nii, et kummagi vastuse puhul ei teki kohustust tegutseda, kuid mõlemal on olemas poliitiline kaal.
Kui jah-pool võidab, siis ühtegi seadust muutma ei pea ja mõnda seadust suisa ei saa enam muuta, kuid see paneb poliitiliselt seisma liberaalide pealetungi. Kui võidab ei-pool, siis ei pea samuti midagi muutma, sest küsimus, mäletate, kõlab: kas abielu peab jääma ainult mehe ja naise vaheliseks liiduks? Kui vastus on, et ei pea jääma, siis see ei tähenda, et ei tohi jääda. Ikka tohib ja tänane valitsus selle nii ka jätab.
Kuid ei-poole võidul oleksid kaugeleulatuvad tagajärjed. Siis ei ole enam ühtegi põhjust mitte rakendada kooseluseadust, kaob ära argument mitte seadustada homoabielusid või lubada homodele lapsendamist. Kui rahvas ütleb, et me ei pea jääma traditsioonilise abielu juurde, siis võtavad liberaalid seda õigusena viia ellu kõik oma hullud ideed, ja sugugi mitte ainult perekonna teemadel. Seega on kaalul ei rohkem ega vähem kui Eesti tulevik. Kevadine otsus määrab Eesti kursi vähemalt kahele järgmisele Riigikogu koosseisule, ehk isegi pikemalt.
Kaalul on eestlaste otsustusõigus
Kolmas telg, mis meile seoses referendumiga avaneb, on suveräänsuse telg. Näeme Euroopa Liidu, aga ka teiste globaalsete või globalistlike jõukeskuste aina jultunumaks muutuvat sekkumist kuulutata homoabielud universaalseteks inimõigusteks ning sundida riike ja rahvaid neid kohustuslikus korras aktsepteerima. Tuleb üle rõhutada: seksuaalsed kõrvalekalded normist ei ole inimõigus, ammugi ei ole ega tohigi olla inimõigus saada taolisele käitumisele riigi eriline toetus.
Samas alustas Brüssel alles äsja uut pressingut oma idatiiva liikmesriikide suhtes, et sundida kõigile peale ideoloogilist raamistust. Paljud poliitikud nii Eestis kui ka mujal on selle surve üle lausa õnnelikud. Sotsid ja reformikad, aga ka Eesti-kahesajatajad on ammu aru saanud, et oma äärmuslike ideede kehtima panemiseks Eestis ei saa nad toetuda rahva mandaadile, vaid et lihtsam, kiirem ja kindlam on teatud asjad lihtsalt ära teha, lastes Brüsselil need meile peale suruda. Nii on võimalik murda rahva vastuseis küll immigratsioonile, küll homoabieludele, küll CO2 maksudele. Ikka võltside kinnitustega, et „ega meile ju ka ei meeldi, aga mis me ikka teha saame…“.
Tegelikult ei ole Brüsselil õigust kehtestada mingit ühtset kitsast ideoloogiat, ammugi siis suruda seda ähvarduste, trahvide või sanktsioonidega liikmesriikidele peale. Samuti ei ole ühelgi Eesti poliitikul õigust taolisele survele järele anda.
Rahvahääletuse õnnestumine ning jah-poole võit annab neile poliitikutele, kes seisavad meie suveräänsuse, rahvuslike aadete ning kultuuriliste traditsioonide eest, väga tugeva seljataguse.