Martin Helme: liikumise Eesti 200 libaprotesti vajavad need, kes ei soovi muutusi

Martin Helme.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme kirjutab, et liikumist Eesti 200 on vaja eelkõige neile, kellele on vaja, et muutuste lubamisega saaks jätkata muutusteta.

Alustuseks väikest statistikat. Viis mitte just väga tuntud inimest kuulutavad välja pätsatud nimega umbmäärase algatuse umbmääraste eesmärkide ja veel umbmäärasemate tegevustega ja Postimees kirjutab neist järgneva kahe kuu jooksul üle 70 korra. Samal ajavahemikul kirjutab sama ajaleht Eesti populaarsuselt kolmandast erakonnast poole vähem. Ka ERR treib üksteise otsa lugusid ja lookesi samast algatusest. Paneb ta lausa parteide populaarsusküsitlustesse. Eks ikka selleks, et tekitada avalikkuses muljet, nagu toimuks midagi suurt ja olulist. Nagu oleks tegu mingi võimsa avaliku ootuse täitumisega. Täielik bluff muidugi.

Kõik see hoolikalt kalibreeritud umbmäärasus peab lihtsalt aitama varjata asja tõelist olemust ning tegelikke eesmärke. Loomulikult on eesmärk teha valimisteks uus ühekordse kasutusega partei. Maitseasi, kas näete selles pigem respuublika kopeerimise katset või Vabaerakonna uusversioon. Ja kuna just nende läbi kõrbenud ürituste tõttu on Eesti avalikkusel uute, ilusaid asju lubavate valimiseelsete parteide suhtes põhjendatud umbusk, peabki võimalikult kaua lolli mängima. Tegelikult on praeguses ühiskondlikus olustikus seekordsel projektiparteil varasemaga võrreldes lausa raskem läbilööki saavutada. Mingit suurt nõudlust uue erakonna järgi ei ole, rahulolematus olemasolevate valikutega ei ületa tavapärast. Ei ole ka arvestatavat ühiskonna aktiivi, kellel oleks kange kihk poliitikasse siseneda. Selle tõttu ongi Eesti 200 väike ja hale kamp kõrbenud luuserpoliitikuid ja küünilisi ärikaid, sekka mõni laitmatult integreeritud estofoob ja muidu õhinapõhine äralollitatu.

Ärge saage must valesti aru, ma ei tegele ennetavalt võimaliku konkurendi materdamisega. Meie poolt tehtud küsitlused näitavad, et libauudistega üles klopitud libaprotestierakond ei võta tegelikult hääli mitte sellelt, kelle vastu ta mõeldud on ehk Konservatiivselt Rahvaerakonnalt, vaid eelkõige Reformierakonnalt ja sotsidelt. Ühtlasi võtab ta ära igasuguse lootuse, et Vabaerakond või Rohelised võiks künnise ületada. Kõige tõenäolisema stsenaariumi järgi aitab ta pihustada künnise piiril olevate parteide hääli, jättes nii vabakad, rohelised, iseennast kui tõenäoliselt ka Isamaa künnise alla, võimendades kõigi nende tulemust, kes saavad üle 15 protsendi ehk siis andes künnise alla jäänud häälte ümberjagamise kaudu kohti juurde ka meile. Andke tuld, sõbrad! Mul pole mingit vahet, kas järgmises riigikogus istub 6 kohaga Vabaerakond või sama suur Eesti 200. Pilt muidugi muutub, kui kõik või osa nimetatutest liituvad, aga selleks hakkab aeg otsa saama.

Lisaks sellele, et tagada poliitamatööridele ja luuserpoliitikutele maksumaksja kulul korralik palk lahtilaskmise võimaluseta, peaks uus projektipartei suurendama ka võimalust, et järgmiste valimiste järel on võimalik kokku pätsida valimisliit, kuhu ei peaks kaasama EKRE-t. Siit ka vastus küsimusele, miks meedia teda promob. Just selle tarvis on neil kuni valimisteni vaja varjata oma maailmavaadet või siis selle puudumist. Tegemist on ju populismi rakendamise õpikunäitega: oleme korraga nii vasak- kui parempoolsed. Oleme ühteaegu liberaalsed ja konservatiivsed (muide, täpselt sama juttu rääkis enne eelmisi valimisi Vabaerakond; hiljem selgus siiski, et see tähendab liberaaliks olemist kooseluseaduse tühistamise vastu olemisega ja paarkonna seaduse esitamisega). Regulatsioonid ei meeldi, aga regulatsioone tootev Euroliit ei kuulu kritiseerimisele. Oleme korraga euroföderalistid kui Eesti patrioodid, kuid see peaks olema multikulti Eesti.

Tegelikult, ainus, mida nad ei ole, on rahvuslikud. Siin tuleb isegi küünilistel ideoloogiavabadel ühekordse kasutusega parteid loovate tüüpidel mingi põhimõte mängu. Põhjuseks võib olla asjaolu, et üks nende eestkõnelejatest on venelane Kristina Kallas. Nii nagu Jekki Ossinovski või Marina Kaljuranna puhulgi on ta hea näide sellest, kuidas integratsioon Eestis töötab: me võime küll mitte-eestlase õpetada laitmatut eesti keelt rääkima, panna talle isegi täitsa eestipärase nime, õpetada tsiteerima põhiseaduse preambulit, aga me ei juuri neist kunagi välja vaenulikkust Eesti kui eestlaste rahvusriigi vastu. Nad ei suuda seda kuigi kaua varjata ka. Mis näitab, et integratsiooni asemel peaks me siiski rääkima assimilatsioonist, aga see on mõne teise artikli teema.

Kui kahesajatajaid pisut pressida, siis paljastavad nad oma tõelise loomuse – ikkagi amatöörid ju! Nii tuleb välja, et kooseluseadus tuleks siiski kiiremas korras rakendada. Võõrtööjõudu tuleks siiski ilma eriliste piiranguteta sisse lubada. Ka pagulasi tuleks võtta nii palju kui vähegi võimalik. Eesti ei peaks olema sugugi mitte eesti keelne, vaid eesti lapsi tuleks hakata õpetama segamini inglise ja vene keeles, segamini süürlaste, venelaste ja inglastega. Ka kõrgharidus peaks olema võimalikult rahvusvaheline ehk siis mitte-eesti keelne. Eestlus tuleb ju kuidagi välja juurida, Eesti muuta geograafiliseks mõisteks…

Eks ikka selleks, et mitte sattuda tegelike päevapoliitiliste valikute miiniväljale, kus iga selge seisukohavõtt peletab mõne valija eemale, räägitaksegi Eestist 200 aastasena. Saja aasta pärast ei küsi keegi, mis su valimislubadused 2019. aastal olid! Oma instinktidelt on nad aga äravahetamiseni sarnased nendega, kellelt nad kõige rohkem hääli ära võtavad ehk samasugused euroliberaalsed globalistid nagu sotsid ja reffid.

Niisiis: kellele peale nende endi neid vaja on? Eks ikka neile, kellele on vaja, et muutuste lubamisega saaks jätkata muutusteta. Vaja on Eesti vasakpoolsel ja paduliberaalsel meedial, kes sooviks kõigest hingest rääkida ükskõik kellest või millest, peaasi, et mitte Konservatiivse Rahvaerakonna ideedest. Eks seesama meedia vajab neid ka selleks, et EKRE jumala eest valitsusse ei saaks. Vaja on Eesti suurärimeestel, kes ei oska ilma riigi rahakotita äri teha ja kellel olid kõik munad ühes korvis, see aga läks 2016. aasta lõpus uppi ja nüüd maandatakse riske. Vaja on Brüsselil-Berliinil-Pariisil, kellel on mure, et veel ühes Ida-Euroopa riigis muutuvad rahvuslikud suveräänsusmeeleolud üha tugevamaks ning nende vastumürk on makrooniliku anmaarš poliitrosolje pakkumine. Vaja on isegi neil erakondadel, kelle arvelt globasajalised kasvavad, peaasi, et pääseks EKREga ühe laua taha istumisest ja millegi muutmisest.

Mõni ime siis, et seda tühja kotti nii meeleheitlikult suureks üritatakse puhuda. Kole suur ootus on pandud luuserite ja amatööride õlgadele. Ainult eesti valijal pole neid vaja, sest samasugust avatud, sallivat, globalistlikku, poliitkorrektset poliitikalaadset toodet pakuvad juba praegu kuuest parlamendierakonnast viis, pluss rohelised. Ümberjagamine selles sektoris ei muuda mitte midagi ei nelja ega saja aasta perspektiivis.

Kommentaarid