Martin Helme: pärast Kabuli langemist on Eesti julgeolek kõige kriitilisemas seisus alates 1939. aastast

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Saigon 2, seekord Kabulis.

“Tütar küsis mult, miks kõik uudised seda Afganistani asja täis on. Väga lihtne. Sest see Afganistani asi on murdepunkt, mis tähistab Ameerika superriigi ajastu lõppu. Sellel on väga, väga halvad tagajärjed tervele maailmale.

Ameeriklased läksid Afganistani sisse 20 aastat tagasi, et karistada 11. septembri rünnakute korraldamist aidanud võigast terrorirežiimi. Pärast 2,2 triljonit dollarit, 3500 hukkunud liitlassõdurit ja 20 aastat kontrollib Taliban rohkem territooriumit Afganistanis, kui enne ameeriklaste saabumist. Omab tohutus koguses maailma parimat relvastust, nimelt seda, mida onu Sam neile sinna kokku kuhjas. Tunneb end karistamatumana kui kunagi varem, sest pole olemas stsenaariumit maailmas, mis näeks ette mingit välist sõjalist survet neile paanikas ja lööduna lahkunud niinimetatud liitlasvägede poolt.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Muidugi, see mis praegu Afganistanis toimub, on masendav. Aga veel masendavam oli see, kuidas 20 aasta jooksul, mil seda riiki väidetavalt kontrollisid lääneriikide väed ja võimul olid väidetavalt läänemeelsed kohalikud, hävitati Afganistanis ära kristlikud kogukonnad, mis olid seal olnud 2000 aastat ja elanud üle isegi Talibani.

Veel masendavam oli, et 20 aasta jooksul lasti kohalikel hõimupealikel segamatult toota narkootikume põllumajandustehnikaga, mis oli antud lääneriikide poolt, niisutussüsteemidega, mis ehitatud välja lääne maaparandajate abiga. Veel masendavam oli, et lääne rahaga ehitati koole, kus seesama Taliban õpetas segamatult sedasama äärmuslikku islamit, mida justkui oldi mindud kukutama, saades palka lääneriikide maksumaksjatelt.

Veel masendavam oli, kuidas lääneriigid ehitasid politseijaoskondi, õpetasid välja politseinikke ja nõudsid kohalikelt soolise võrdõiguslikkuse juurutamise sildi all naispolitseinike värbamist – tulemuseks oli, et politseijaoskondades tekitati eraldi ruumid, kus “naispolitseinike” sunniti seksuaalselt teenindama oma meeskolleege. Ei ameeriklased ega eurooplased tahtnud sellisesse arusaama triibulistest nimekirjadest sekkuda, kuidagi ebamugav.

USA saatkond Kabulis tegeles veel kuu aega tagasi LGBT teemade promomisega, neil olid prioriteedid paigas kuni kibeda lõpuni. Ei tea, kumma nad hoolikamalt evakueerisid: USA tähed ja triibud või vikerkaarelipu? Või kas Bideni valitsuse ajal on seal enam suurt vahet?

Ameeriklased ja nende liitlased pole Afganistanis kunagi olnud tõsiseltvõetavad. Isegi see üllatus, et asi nii kiiresti ja nii monumentaalselt vastu vahtimist lendas, ei ole tõsiseltvõetav. Vaid mõni päev tagasi teatas USA “luurekogukond”, et ohtu Kabulile pole ja pole reaalne, et lähima 90 päeva ehk kolme kuu jooksul Taliban pealinna ähvardaks. Tegelikult ei läinud kolme päevagi, kui linn üle võeti.

Aga USA süvariigi suhtes tuleb muidugi olla mõistev. Neil on kokku 17 erinevat luureorganisatsiooni ja umbes 4 miljonit inimest, kellel kõrgem riigisaladuse ligipääs. Terve Norra elanikkonna jagu luureeksperte ei saagi ju kõike täpselt teada. Pealegi, neil läheb põhiaur ikkagi Trumpi vene sidemete ja valgete ülemvõimu paljastamisele.

Joe Biden teatas 8. juulil, et mitte mingil juhul ei ole vaja karta, et Taliban võtab riigi üle ja “zero chance” ehk null võimalust, et hakkab nägema sarnaseid kaadreid, nagu oli Vietnami sõja lõpus, kui Saigon langes ja paanikas evakueeriti inimesi helikopteriga saatkonna katuselt. 5 nädalat hiljem on kaadrid Kabulist veelgi hullemad, kui olid Saigonis.

Ja see toobki meid põhiprobleemi juurde. Kes võtab Ameerika sõjalist jõudu peale Saigon 2 tõsiselt? Millal Ameerika viimati üldse sõja võitis? Kas Lahesõda läheb arvesse? Tookord jäi ju Saddam võimule. Teine Iraagi sõda? Küsige Teheranist, kelle käes on Iraak praegu. Grenada operatsioon?

Afganistani tagasilangemine nende jõudude kätte, kelle käest teda 20 aasta eest mindi vabastama, on muidugi tragöödia afgaanidele. Aga ülejäänud maailmale on see geopoliitiline maavärin. Senise maailma julgeolekukorra kokku varisemine meie silme all mõne päevaga.

Kas pärast seda kardab Hiina USA sekkumist, kui ta hakkab ellu viima oma ammust plaani Taiwani vallutamiseks? Pigem toob kuupäeva ettepoole. Kas Iraani muretseb Ameerika rolli pärast, kui ta hakkab ellu viima oma ammust plaani “sionistliku üksuse” merre pühkimiseks ehk Iisraeli hävitamiseks? Pigem tunneb, et nüüd on õige aeg lüüa.

Kas Venemaa võtab arvesse ameeriklasi kui faktorit, kui ta asub tegema lõppmängu Ukrainas või ümber pöörama 20. sajandi suurima geopoliitilise tragöödia ehk N. Liidu lagunemise tagajärgi ning viimaseid eksinud lambukesi Balti mere kaldal oma embusse suruma? Põhiküsimus kõigile meie julgeolekuekspertidele, kes 20 aastat korrutasid, et “eksportides” julgeolekut Afganistani, tagame me ameeriklaste kaitse meile NATO raames.

Kas peale Kabuli kujunemist Saigon 2 on neil “ekspertidel” võimalik sirge näoga öelda, et NATO vihmavari ikka meie kohal avaneb? Isegi kõige sinisilmsemad ja entusiastlikumad NATO artikkel 5 mantra korrutajad möönavad poolihääli, et NATO on usutav ainult tänu USA sõjalise võimsuse usutavusele. See usutavus lendas just Kabulis vastu taevast.

Mida see meile tähendab? See tähendab, et kõik suured ja väikesed konfliktid, mis maailmas on olnud maha surutud, sest suured geopoliitilised jõuvahekorrad on olnud enam-vähem paigas ja jõukeskused pole olnud huvitatud kontrollimatutest konfliktidest, lahvatavad nüüd järjest. Onu Sami nokaudi järel on tasakaal paigast ära. Teised jõukeskused asuvad tegutsema, et hetke ära kasutada.

Hiina teeb lükke Taiwani suunas, Iraan ja Türgi teevad oma lükked, Venemaa omad. Iga kord, kui keegi tekitab uue pingekolde, on teistel jõukeskustel avang viia ellu omi plaane, sest tähelepanu on mujal ja välise sekkumise oht vähenenud veelgi. Isegi kui Washington toibub oma Kabuli katastroofist ja ületab oma poliitilise ning sõjalise paralüüsi (väga suur KUI), on kõigile selge, et tal ei jätku jõudu kõikjal oma huve ja liitlasi kaitsta.

Kus on USA prioriteedid edaspidi? Strateegilise vaenlase nr 1 ehk Hiina ohjeldamine tundub kõige tõenäolisem. Lähis-Idast ollakse psühholoogilises sõltuvuses, see on maailma olulisem geostrateegiline piirkond ja seal on terve hulk üliolulisi liitlasi. Ja siis on NATO idatiib… Aga neid võiks ju kaitsta Lääne-Euroopa “sõbrad”, eks? Eriti, kui amid on käsist-jalust seotud suuremate muredega mõnes teises kriisipiirkonnas.

Venemaal ei ole vaja meid ära vallutada. Tal on vaja tõestada, et NATO ei toimi, keegi meile appi ei tule ja ta ongi taastanud oma mõjusfääri. Peale Kabuli langemist on Eesti julgeolek ja iseseisvus kõige kriitilisemas seisus alates 1939. aastast. Ja meil on selline hale käpardite valitsus, nagu meil on. Nutt tuleb peale.”

Martin Helme, EKRE esimees ja Riigikogu aseesimees

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused