31.03.2022
Martin Helme
Enam kui 25 aastat tagasi, 1996. aasta suvel töötasin Kiievis Eesti saatkonna konsulaarosakonnas viisa-ametnikuna. Ukraina tähistas sel ajal oma viiendat iseseisvuspäeva ja võttis kasutusele rubla asemel grivna. Riik oli vaene ja meilegi tuntud postsoveetlike probleemidega kimpus, kuid ukrainlased olid optimistlikud ja rõõmsameelsed.
Mäletan, et tulin Kiievist Eestisse tagasi selge arusaamisega, et venelased ja ukrainlased võivad kohati olla päris sarnased, aga neil on üks suur ja oluline vahe: ukrainlastes puudus šovinistlik üle- või alaväärsuskompleks, mis lööb sageli välja neil inimestel, kelle identiteedi keskne osa on Vene maailm.
Küllap on seda erinevust mingil moel tunnetanud teisedki eestlased, sest see abivalmiduse ja solidaarsuse puhang, mille tunnistajaks oleme viimastel nädalatel olnud, ei tugine pelgalt emotsioonitul loogikal, et Ukrainas kaitstakse ka kõigi nende riikide vabadust, keda Venemaa järgmisena sihikule võib võtta.
Ja tõepoolest, meie suurust arvestades on Eesti ja eestlased Ukrainat ja ukrainlasi aidanud rohkem, kui pea keegi teine. Oleme selle vähemuse hulgas Euroopa riikidest, kes on Ukrainale saatnud relvi, seda enam kui 230 miljoni euro eest. Oleme sinna saatnud kümnete miljonite eest ravimeid ja humanitaarabi. Oleme toetanud kõigil rahvusvahelistel koosolekutel alates NATO-st ja euroliidust jätkates Balti assamblee, Euroopa Nõukogu ja ÜRO-ga ning lõpetades riikide parlamentidevahelise liidu töökoosolekutega Ukraina iseseisvust, territoriaalset terviklikkust ja suveräänset õigust oma välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid vabalt teha. Oleme teinud mitmeid kõrgetasemelisi avaldusi riigikogu ja valitsuse poolt Ukraina toetuseks. Ning jah, loomulikult oleme me võtnud sealt ka sõjapõgenikke.
Seda kõike vaatamata asjaolule, et Eesti on Euroopa (ja maailma) üks väiksemaid riike. Me oleme kuu aja jooksul võtnud riiki 31 000 inimest. See teeb 2,5 protsenti rahvastikukasvu ühe kuuga. Kui võrrelda meid teiste riikidega, siis suhtena oma rahvaarvu on ainult Ukraina piiririigid võtnud veel rohkem inimesi vastu. Poola on võtnud vastu kõige suurema absoluutarvu põgenikke ehk 2,2 miljonit inimest, kui arvutada see aga suhtesse nende rahvaarvuga, siis on rahvastiku kasv viimase kuu aja jooksul olnud 5,7 protsenti.
Teine Ukraina läänepiiril olev riik Slovakkia on oma rahvastiku arvust vastu võtnud 4,8 protsenti, Ungari piiri on ületanud 3,3 protsenti nende elanike arvust ja Rumeenia, kes on samuti Ukrainaga piirnev riik 2,6 protsenti. Kõige suurema hulga põgenikke on aga vastu võtnud Moldova, kuhu on liikunud absoluutarvudes 376 000 inimest ja see moodustab tervelt 14,4 protsenti riigi elanikkonnast. Samas on suurem osa neist kohe edasi liikunud läände.
Kui püüame neid arve panna konteksti, siis selleks, et olla Eestiga sama suuremeelne, peaks Saksamaa Ukrainast vastu võtma tervelt 2 miljonit inimest, Prantsusmaa või Inglismaa 1,6 ja Itaalia 1,5 miljonit. Rootsi puhul oleks meiega võrreldav number 200 000 ja Soome puhul 130 000. Me kõik teame, et ükski neist riikidest pole ligilähedalegi nii paljusid ukrainlasi aidanud.
Meenutuseks, 2015. aasta pagulaskriisi ajal võttis Saksamaa mitte ühe kuu vaid ühe aasta jooksul vastu 1,5 miljoni põgenikku ja selle tulemuseks oli väga ulatuslik sotsiaalne ning poliitiline kriis. Pannes aga meie poolt saadetud abi võrdlusse SKP-ga, peaks näiteks Saksamaa Ukrainat aitama enam kui 30 miljardi euroga.
Suvel, kui käivitus Valgevene hübriidsõda Leedu ja Poola vastu migrante kasutades, nõudsime aru, kuidas on valitsus valmis suure hulga inimeste korraga saabumiseks Eestisse. Nii peaminister kui kõik teised valitsuspoliitikud seletasid, et seda riski Eestile ei ole ja pole vaja midagi teha. Sügistalvel, kui Venemaa tegevus Ukraina suunas läks järjest agressiivsemaks, nõudsime taas valitsuselt aru, milline on meie ettevalmistus pagulaskriisiks. Ka siis seletati meile, et midagi ei ole vaja karta ja kõigeks ollakse valmistunud. Ning tõepoolest, valitsus andis 13. veebruaril minister Signe Riisalo suu läbi teada, et saaksime hakkama 2000 põgeniku võtmisega. Kolm nädalat hiljem teatati, et oleme võimelised hakkama saama 10 000. Samas teame nüüd, et valitsuse sisedokumentides on kirjas arvud 100 000 või isegi 150 000.
Teisisõnu, meile on kuude kaupa puru silma aetud ja samal ajal ei ole millekski valmistutud. Selle eest on valitsus teinud kõik selleks, et sõja eest põgenevaid naisi-lapsi saaks koheselt suunata Eesti tööturule miinimumpalgaga. Kui varem kehtis välistööjõule keskmise palga nõue, siis sõja eest põgenenud ja üdini traumeeritud inimestel on nõudeks miinimumpalk. Kohelda neid inimesi siinsete tööandjate orjatööjõuna on alatu, südametu ja küüniline. Nii nagu on südametu ja küüniline tekitada meie oma inimestele palgasurvet allapoole kasutades selleks sõjapõgenikke.
Eesti peab loomulikult jätkama Ukraina igakülgset toetamist. Me peame avaldama survet poliitilisel tasandil kõigil kohtumistel ja rahvusvahelistel foorumitel, kus meie esindajad viibivad. Me peame oma majanduse suurust ja jõukust arvestaval tasemel jätkama ka humanitaarabi saatmist Ukrainasse. Sest ärme unusta, et kui riigist väljapoole on lahkunud üle kolme miljoni pagulase, siis riigis sees on üle kuue miljoni inimese sõja eest pagenud turvalisematesse piirkondadesse. Ka neid inimesi tuleb toetada, saates neile eelkõige ravimeid, aga ka kõike muud vajalikku. Lõppude lõpuks ei ole ju võimalik Ukrainal ennast kaitsta, kui kogu rahvas piiride taha kaob. Kiiev on huvitatud, et inimesed ikka kodumaale jääks. Ning loomulikult saab Eesti aidata, kui sõda läbi ja ülesehitustöö käivitub.
Küll aga peame me ausalt välja ütlema, et meie võime vastu võtta sõjapõgenikke on ammu ületanud kriitilise piiri. Meie koroonakriisist räsitud meditsiinisüsteem ei suuda pakkuda tervishoidu kümnetele tuhandetele uutele inimestele ilma, et järsult langeks teenuse kättesaadavus ja kvaliteet. Ja pandeemias viimase piirini stressi aetud haridussüsteem ei tule lihtsalt toime 10-20 protsendise umbkeelse õpilaskonna õpetamisega ilma, et eesti lastel muutuks õppimine võimatuks, õpetajad massiliselt läbi ei põleks ja töölt ei lahkuks. Rääkimata sellest, et meie maksumaksjad pole nõus võtma enda rahakotile neid sadu miljoneid eurosid, mis kõigi nende ja teiste avalike teenuste rahastamiseks vajalik on.
Eesti on Ukrainale hea liitlane. Et meist saaks ka tulevikus abi ja kasu olla, peame praegu tegutsema nii, et me ise kriisi ei satu. Päris kindlasti ei tohi me tegutseda viisil, mis hävitab loetud kuudega Eesti põhiseaduses paika pandud rahvusriigi.
Martin Helme
EKRE esimees