25.11.2021
Meediamajadest voolab välja sõnasoppa. Pilt on illustratiivne.
Facebooki keskkonnas Meediakriitika kommenteerib Andri Zee Piret Tali artiklit Maalehes, öeldes, et selles radikaalfeministlikus üllitises on niipalju meessoo vastu suunatud mürki ja sappi, et üle mõne minuti korraga ei tohiks seda materjali lugeda. Ka loogikavabaduse näidud on nii kõrged, et eksisteerib ilmselt aju kognitiivsete talitlushäirete võimalus.
“Antud “arvamuslugu” koosneb täiesti irratsionaalsetest ja naeruväärsetest väidetest, mille on sünnitanud kas äärmusfeministlik ideoloogia või mingi isiklik probleem. Mingit tervemõistuslikku ratsionaalset alust sellel tekstil pole. Mõttekultuur või mõttemaailm, mis sellest tekstist vastu vaatab, on nagu mingi Pandora laeka sisemus. Parem kui see laegas jääks suletuks.
Näited:
1. “Naispoliitiku rolli hapruses on oma osa Eesti peaministril Kaja Kallasel, keda tema enda erakond eesotsas ekspeaminister Andrus Ansipiga on avalikult nurka mänginud.”
KOMMENTAAR: Ühesõnaga mitte Kallas ise pole tekkinud olukorras süüdi, vaid teda kritiseerinud Ansip (äsja kritiseeris siiski ka Michal, seega ka tema on süüdi.)
2. “Mõtled näiteks naistele Eesti poliitikas ja jõuad järeldusele, et see ebatavaline olukord, kus Eestis olid korraga nii president kui ka peaminister naine, ei pruugi lähima saja aasta jooksul enam korduda.”
KOMMENTAAR: Esiteks pole aru saada, mis tähtsus on sellisel faktil, millisest soost on parajasti milline ametiisik ja millised on selle valdkonna kokkulangevused. Teiseks ei ole aru saada, millest lähtub arvamus, et “see ei pruugi saja lähima aasta jooksul enam korduda”.
3. “Ma ei kahtle hetkeski Kaja Kallase võimekuses, kogemuses ega potentsiaalis, küll aga tema tagatoa ja erakonna toetavas otsustusvõimes, mis on Eesti ajaloo esimesest naispeaministrist jätnud haleda varju sellest, kes ta võiks olla.”
KOMMENTAAR: Kas see ei peaks mitte olema justnimelt ajakirjanikuameti üks põhialuseid – kriitiline suhtumine valitsusvõimu? Kuidas saab peaministri sugu nullida ajakirjaniku jaoks kriitilise hoiaku ja tekitada usalduse a priori?
4. “Hea küll, võitsite küll valimised, reformarid, aga võimu ei võtnud. Võtsite võimu siis, kui selleks võimalus tekkis. Kas te ei tahtnudki võimu? Sattusite silmitsi suurima humanitaarkriisiga koroonaviiruse näol, mis nõuab otsustamist, aga valitsuse kommunikatsioon oli udune nagu Eesti sügisilm – ei mingeid selgeid otsuseid ega sõnumeid. Rattale saatsite selle eest ei kellegi muu kui oma peaministri. Naise veel pealegi.”
KOMMENTAAR: Tali käsitleb valitsusjuhti justkui mingit ohvrit, kes langes iseenda nõuandjate madala kompetentsi ohvriks, kes omakorda ei suvatsenud valitsusjuhi tööd piisavalt edukalt ära teha.
5. “Ainsad, kes sellest hallist ja ebamäärasest ajastust võidavad, on rahvuskonservatiivid – nii EKRE kui Isamaa, kes suudavad ühiskonda oma äärmuslike, end selgete sõnumitega kandadeni pooleks rebida. Kaotavad aga nii demokraatia kui ka ühiskond tervikuna.”
KOMMENTAAR: Milliste “äärmuslike” sõnumitega? Kuidas kaotab demokraatia sellest, et konservatiivid esindavad oma valijaid? Kuidas kaotab sellest “ühiskond tervikuna”? Kui mingi jutt on äärmuslik, siis on see eelolev mõttekäik, mis heidab ligi poolele Eesti rahvast ette oma veendumuste eest seismist ja nende väljendamist.
6. “Lõpptulemusena oleme valinud pöördumatult Poola või – hoidku taevas – Ungari tee, kus “konservatiivsus” varsti sellised mõõtmed võtab, et kodanikuõigustest midagi järele ei jää ja hea kui naisi üldse köögist välja või veel enam – valima lubatakse.”
KOMMENTAAR: Inimene on ilmselt nimetatud riikidega tuttav vaid muinasjuttude või vasakpoolse propaganda vahendusel. Tegeliku Ungari ja Poola kultuuri ja olukorraga pole sellel kirjeldusel vähematki pistmist.
7. “Üheksakümnendate ärpleva matšokultuuri ajal polnud Eesti naistel eriti poliitikasse asja”.
KOMMENTAAR: Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Lagle Parek, Liia Hänni, Liina Tõnisson, Siiri Oviir, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Kristiina Ojuland, Signe Kivi, Katrin Saks, kui lugeda üles vaid naissoost ministrid. Riigikogulasi üles lugedes läheks jutt pikaks. Seejuures ei tähenda naiste väiksem esindatus kusagil nagu “poleks neil asja”, vaid seda võib põhjustada ka kõrgelt motiveeritud kandidaatide väiksem ring või meessoost kandidaatide pealejäämine vahetus konkurentsis.
8. “Tundub, et isegi ENSVs oli naisi kõiksugu komiteedes ja organisatsioonides proportsionaalselt rohkem, sest naiste tööhõive oli sotsleeris, võrreldes muu maailmaga, märkimisväärne. Iga kangru kõrval pidi olema treial ja kolhoosniku kõrval kolhoositar.
Naised juhtisid traktoreid, kombaine, majandeid ja käitisi, ning ei mäleta, et keegi oleks korraldanud seminare, et on tarvis rohkem naisi juhtideks või poliitikasse, mida iganes see siis ka endast ei kujutanud.”
KOMMENTAAR: Tõepoolest. Sugudevahelise võrdsuse idee oli mäletatavasti üks osa kommunistlikust ideest muuta kõik maailma inimesed (vägisi) võrdseks. Jääb mulje, et autor seda baasideed siin taga igatsebki.
9. “Miks kulus meil siis 30 aastat selle üheksakümnendate rullnokliku rabeduse silumiseks, enne kui Kersti Kaljulaid sai Eesti presidendi ametiketi kaela panna?”
KOMMENTAAR: Tegu on siis hinnanguga taasiseseisvunud Eesti poliitika 30-aastasele ajaloole? Rullnoklik rabedus?
10. “Ma soovin olla inimene, kelle sugu ei pea igal sammul rõhutama.”
KOMMENTAAR: Lugedes kogu seda eelnenud misandrilist rünnakut, vaatab siit vastu täiesti puhas, karge, allikselge vale. Just seda autor soovib – ja ka teeb.