15.05.2020
Väljavõte kõnealusest loost.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas mõned põllumehed panevad oma valeks osutunud ärimudeli kodumaistele töökätele orienteerunud rahvuskonservatiivide süüks.
„Põllumehed (noh, vähemalt mõned) ei taha enam näha ühtegi kaabuga poliitikut.
Põhjuseks muidugi EKRE suund maksimaalselt vähendada võõrtööjõu kasutamist ning panustada kodumaistele töökätele. Eriti praegu, mil vabu kätepaare tekib igapäevaselt juurde.
Nagu Ärileht vahendab, siis see kaabude seisukoht „paneb paljud välistööjõu kasutajad silmi pööritama, kuna kõik kinnitavad, et eestlane ei tule, taha ega oska neid töid teha.“
Ma tõesti ei tea, kas see põllumeeste kinnitus ka tõele vastab. Aga soovides neid uskuda, võtame seda tõena.
Ning mis sellest siis järeldub?
Eestlane ei oska ega taha tööd teha. Meie, kes me oleme vaat et oma lipukirjaks teinud eestlase töökuse, kelle sisuliselt vapiloomaks on tööd murdev Vargamäe peremees – meie enam ei taha ja ei oska tööd teha! Ei taha isegi siis, kui alternatiiviks on töötukassa.
Kuidas ja millal me selleni oleme jõudnud? Päris kindlasti ei juhtu sedasorti „mutatsioon“ üleöö, ka mitte nädalate ja kuudega, isegi mitte aastatega. See ei oleks loogiline ega võimalik.
Terve rahva muutumine töövõimetuks ja töötahtetuks saab toimuda vaid põlvkondade skaalal. See protsess pidi alguse saame juba meie vanaisade ajal, kui mitte varemgi. Ning vaikselt küpsema ja süvenema läbi meie isade generatsiooni kuni tänasesse päeva välja.
Masendav ja nutma ajav kindlasti, aga mis imelise mõttekäigu abil tahetakse selles süüdlaseks teha kaabud?
Kui põllumeeste murede juurpõhjuseks tõepoolest on meie rahva põlvkondi kestnud mandumine, mis on tänaseks tekitanud olukorra, kus eestlane ei tule, taha ega oska tööd teha, siis ei mõista mina küll selles süüdlasena näha ühtegi tänast poliitilist jõudu. Olgu selleks kaabud või oravad.
Ja veel. Kui selline taandarengu protsess tõesti toimib, siis on ühemõtteliselt ja absoluutselt kindel, et „aukude lappimine“ töökate välismaalastega süvendab kohaliku rahva mandumist veelgi. Ning täiesti kindel on, et samasse töövõimetuse „musta auku“ kaovad varem või hiljem ka need vähesed, kes täna veel põllumajandusega tegeleda tahavad ja oskavad.
Mis omakorda tähendab, et peagi ei vaja me ainult lihtsamate tööde tegijaid, vaid Ukrainast ja mujalt tuleb importida ka agronoome, veterinaare, laudajuhatajaid … ja lõpuks ka taludele-farmidele omanikke.
Kuna selline stsenaarium paistab üpris kindlasti realiseeruvat, kas siis ei oleks mõistlik juba praegu, nüüd ja kohe meie põllumaad ja agraarrajatised maha müüa? Kasvõi neile samadele ukrainlastele. Või siis ükskõik millise rahva esindajatele, kes veel tahavad ja oskavad tööd teha. Saadud üsnagi kobeda raha saaks suunata meie kaunite linnade laiendamiseks, teadustööks ning riigigümnaasiumite arendamiseks.
Seda muidugi juhul, kui eestlane TÕEPOOLEST ei taha ega oska enam töötada.“