Miks peaks valitsus opositsiooni kuulama, kui isegi asjalikud küsimused on ilkuvalt esitatud?

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab, et parlamendis ei teki kunagi asjalikku arutelu, kui opositsioon esitab isegi asjalikud küsimused solvaval toonil.

„Valitsus ei kuula opositsiooni. Koalitsioon ei arvesta opositsiooni ettepanekutega. Parlamentaarset koostööd ei ole. Ja nii edasi. Seda kuuleme-loeme pea iga päev.

Kulla opositsionäär. Kujutle end hetkeks abistamas oma last (lapselast) koolitükkide tegemisel.

Märkad lapse tehtud viga. Nii, vaatleme sinu kahte võimalikku reaktsiooni.

„Kas sa ikka mõtled ka natuke? Jälle oled valesti teinud, tobu! Mis hinded sul tunnistusele tulevad niimoodi?“

Või: „Oot-oot, kullake. Vaatame nüüd korra koos, kas see on ikka päris õige. Alati saab natuke paremini.“

Kumma sinupoolse reageeringu puhul on laps valmis kaasa mõtlema, süvenema ja seega ka arenema? Kolm korda võid arvata.

Või võtame abielupaari, kes valmistub koos välja minema. Teemaks tõuseb proua soeng. Taas kaks reaktsiooni mehe poolt (mis kannavad tegelikult täpselt sama sisu).

„Oh issand, mis sul peas on! Sellise harakapesaga tahadki inimeste sekka minna?“

Või: „Kallis, mulle tundub, et võiksid täna oma soengu vat niimoodi sättida. See oleks paganama seksikas.“

Kumma märkuse puhul on positiivset tulemust oodata? Kumb märkus toob kaasa solvumise ja tõenäolise peretüli? Kolm korda võid arvata.

Mistahes koostöö, olgu see poliitiline, ametkondlik, äriline, huvialane, isiklik või mis iganes muu – see seisneb ALATI inimeste, isiksuste omavahelises suhtlemises. Isegi teoreetiliselt ei saa koostöö olla tulemuslik, kui üks pool rüütab oma arvamused iroonilisse, sarkastilisse, halvustavasse ja põlastavasse kuube. Muidugi on veel lootusetum, kui seda teevad mõlemad pooled.

Vigadele võib alati tähelepanu juhtida. Mis võib!? Vigadele PEAB tähelepanu juhtima! Kuid nii, et eksinul tekiks soov (veel parem – sisemine sund) oma viga analüüsida ja seda võimalusel parandada. Vigadele osutamise ainuke eesmärk ju peakski olema nende vigade kõrvaldamine.

Põlglikust pahatahtlikkusest nõretav näpuga näitamine aga tekitab igal juhul trotsi, mis lööb luugi ette igasugusele valmidusele sellest (võib-olla õigest) viitest konstruktiivset iva otsida ja sellele analüütiliselt reageerida.

Ole sa pagar, pediaater või poliitik – ennekõike oled sa inimene. Ja inimene ON emotsionaalne olend. Me saame (kes vähem, kes rohkem) mingil määral kontrollida oma reageeringuid emotsioonidele. Kuid me EI SAA kontrollida emotsioonide tekkimist! Ning hõise, et see või teine või kolmas ametimees peab suutma oma tunnetest üle olla, kõlab küll uhkelt, ent on täiesti mõttetu.

Kui ma tahan, et onu Juhan teeks midagi mulle vajalikku või sobivat, siis peaks minu esimene taktika olema tekitada temas soodsaid emotsioone. Või vähemalt rangelt hoiduda temas negatiivsete emotsioonide tekitamisest. On ju absoluutne rumalus eeldada, et kui ma alustan oma soovi edastamist onu Juhani solvamisega, siis on mingi lootus, et Juhan mu soovi täidab.

Kui sa tahad naabrimehelt muruniidukit laenata, siis viid talle pudeli õlut, mitte ei löö tema taksi jalaga. Naabri koera kiusad ainult siis, kui sa naabrimehe käest mitte kui midagi ei taha ja sul on täiesti savi, mida ja kuidas ta teeb või arvab.

Parlamendi infotunde kuulates on mul alati üks ja sama mõte – miks ometi peaks „eksamineeritavad“ ministrid kasvõi pisutki tahtma küsijate kriitikat, mõtteid ja ettepanekuid arvestada. Isegi aeg-ajalt esitatud tõsised ja sisukad küsimused on vormitud solvavateks või parastavateks või ilkuvateks. Sageli ka isiklikul tasandil halvustavaks. Kuidas on võimalik oodata neile viisakalt kaasamõtlevat ning konstruktiivset reaktsiooni?

Koalitsioon ja valitsus koosneb inimestest. Opositsioon koosneb inimestest. Koalitsioon ja valitsus ei hakka MITTE KUNAGI opositsiooni arvamust ja mõtteid tõsiselt arvestama, kui need algavad solvavalt ning on ennekõike sihitud negatiivsete emotsioonide tekitamisele. Seda ei juhtu! See oleks inimloomusega vastuolus ning seega ebaloomulik.

Opositsioon ei koosne idiootidest, pigem vastupidi. Nad mõistavad kõike eeltoodut ju isegi. Seega ilmselge on, et neil puudub vähimgi tegelik soov, et nende ettepanekuid konstruktiivselt kuulataks ja arvesse võetaks. Ning sellest on kokkuvõttes väga kahju. Kardetavasti läheb nii mõnigi hea mõte või oskusteave kaduma.“