13.03.2018
Meri
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on juba asutamisest saati ühiskonna peksupoisiks olnud, eelkõige tema rahvusmeelsete väljaütlemiste tõttu, mis ei sobi riikliku poliitika tasemel Brüsseli-truuduse konteksti. Aga kas ainult sellepärast?
Näitleja, teoloog ja poliitik Malle Pärn kirjutas hiljuti: ” Mu süda hõiskab, kui ma kuulen Mart Helmet või Martin Helmet kõnelemas. Ma saan neist aru. Ma tunnen, et ma olen õiges kohas. Kus tõde on olulisem kui kellegi isiklik arvamus. Kus inimesed räägivad seda, mida mõtlevad ja teavad. Kes annavad lubadusi, mida kavatsevad täita. Kes paljastavad läbinägelikult ja teravalt teiste poliitikute valetamist ja teerullipoliitikat.”
Kui mina Riigikogusse tööle tulin, tunnetasin umbes sama. Nii tundsin ka esmaspäeval Toompea ees platsil, kui kuulasin Martin Helme kõnet ja täna, kui kuulasin Mart Helme selgitusi hümniseaduse kohta Riigikogus. Muidu aga läheb kõnetooli pulti keegi kartellierakondade poliitikutest ja algab umbes selline jutt: “Alguses oli Maa külm ja pime, ainult Jumala vaim hõljus selle kohal…” Läheb sinna üks Helmedest, Jaak Madison, Henn Põlluaas või veel keegi EKRE saadikutest, tuleb nagu kirvelöök: “Mida me jahume, see asi on nii ja tuleb nii ka ära teha!”
Nauditav kuulata, kui keegi räägib asjast otse. Nii on see ka näiteks hümniseaduse puhul, kus EKRE-l on põhjendatud jutt, sest hümn vajabki kaitset, selle vastased aga hämavad kuni selleni, nagu tohiks seaduse vastuvõtmise korral hümni laulda ainult siis, kui ametnik kõrval on.
Toon näite ka pagulaste kaudu. Valitsuspoliitikud jutustavad kohe Euroopa solidaarsusest, õnnetute raskest saatusest ja meie endi tööjõu vajadusest, EKRE omad aga ütlevad otse: “Meil on endalgi veel sada tuhat kodakondsuseta, Ida-Virumaa umbkeelseid täis, eesti keelega ei saa paljudes kohtades hakkama ja te tahate juba uusi võtta? Miks te tahate enda ja oma laste elu veelgi hullemaks teha kui ta juba on?”
Peaminister Jüri Ratase ümmargune jutt Riigikogu saadikute küsimustele vastates on juba legendiks saanud ja sama legendaarne on ka EKRE meeste otsene, avameelne ja ründav küsimuste asetus. Ma saan peaministrist aru, ega ta saagi seda välja öelda, mida ta mõtleb, ta kistaks sel juhul kohe neljaks, aga paraku see stiil vaid soodustab poliitikas juba nii tavalist hämamist.
Nii ma arvangi, et EKRE-t ei vihata mitte sedavõrd “paremäärmuslike” seisukohtade, vaid aususe ja otsekohesuse pärast — nemad on ainsad, kes ütlevad välja selle, mis keelel, peas ja südamel on, ega hakka selle ümber vassima. Ei, keegi ekrelastest pole ümberkehastunud ingel, neil on kõigil omad head ja vead, ilmselt ka mõned luukered kapis, aga samas on neil ka üks hea omadus, mis tõstab neid teistest kõrgemale — nad on oma väljaütlemistes ausad. Teised tunnetavad, et ei saa või ei tohi seda olla, ja valavad oma vihkamise välja nende vastu, kes seda saavad ja on.
EKRE meeste ja naiste puhul ei pea te kartma, et nad ütlevad välja ühe asja ja teevad siis teisiti. Ja kõigel sellel on üks ja ainus põhjus — eesti rahva, tema keele, kultuuri ja omariikluse saatus on noateral, ja siin ei saa enam ilusaid, kaljulaidilikult õõnsaid sõnu välja oksendada, siin peabki välja ütlema nii, nagu asjad on!
Kindlasti ütlevad paljud, et mida sa EKRE nõunikult ikka ootad, kui mitte kiidulaulu oma erakonnale. Jah, see on ood, aga see on samas ood kangelastele, neile vähestele inimestele, kes seisavad veel eesti rahva püsimajäämise eest ja mul on au selles võitluses nende kõrval olla! Muidugi on veel sadu teisigi eestluse eest seisjaid, aga löögirusikaks globalismi ja multikultuursuse vastu on organiseerunud ainult EKRE!