Millal muutuvad taganttõugatav areng ja jõukuse jahtimine ühe rahvusriigi jaoks ohtlikuks?

On juba kordi mahahõigatud tõde, et Eesti omariiklust on vaja ainult eestlastele ja sealgi ainult rahvusmeelsele osale neist, oma keele ja kultuuri säilitamiseks – kõik teised saaksid oma soovid paremini täidetud europrovintsis, Venemaa regioonis või piirideta ja avatud maailma tõmbetuulte koridoris.

Eestis jätkatakse küll jutte eestlusest ja rahvusriigist, kuid see on ainult puru silma ajamine, sest sinna riputatakse kohe külge mõisted “avatus”, “piirideta”, “mitmekesisus” ja nii edasi – kõik see näitab, et otsused on juba tehtud, käib kiire eemaldumine rahvusriigi kontseptsioonist ning globaliseerumise tunnustamine.

Eestluse ja rahvusriigi säilitamist ajavad tõsiselt ainult rahvuskonservatiivid ehk EKRE, kõik teised teevad seda ainult sõnades, nende teod räägivad aga vastupidist, ning Eesti 200 äärmuspopulistid ütlesid oma multikultuursuse valiku välja oma viimasel üldkogul.

Rääkides Eesti majanduslikust ja sotsiaalsest arengust, tuleks samuti küsida – kas me teeme seda eestlaste ja riigi kõigi 1,3 miljoni kodaniku jõukuse huvides või lülitume tagajärgedele mõtlemata globalistlikusse majandussüsteemi, kus Eesti arengust saavad kodanikud vaid kübekese, laias laastus aga täidab Eesti majanduslik struktuur suuremate rahakotte?

Piltlikult võiks võtta Tallinn-Helsingi tunneli ja sellega seotult Rail Balticu – mis hetkest annab see kaubavedude, transiidi ja reisijateveo kaudu otsest lisandväärtust Eesti 1,3 miljonile kodanikule, mis hetkest hakkab see toitma peamiselt globaalset kaubandust (näiteks Hiina kaubavedu Euroopasse) ja mis hetkest on see trass Eestile hoopiski kahjulik (kui näiteks trassist riigi kodanikkonnale laekuv lisandväärtus jääb alla keskkonnakahjudest ning massimigratsioonist tekkivatele kahjudele).

Siit jõuame uudiseni, et valitsus plaanib alates järgmisest õppeaastast muuta kõigi kolmandate riikide üliõpilaste jaoks täieulatusliku õppetasu kohustuslikuks, rektorite nõukogu arvates vähendaks tasuta õppekohtade kaotamine talendikate spetsialistide jõudmist Eesti tööturule. Ehk siis nemad kaitsevad neile raha andvat üleilmastumist kõrghariduses.

Valitsus tegutseb rahvusriigi nimel ehk püüab takistada migratsiooni Euroopa Liitu õpirände kaudu, seega on küsimuseks suurema hulga spetsialistide jõudmine Eesti tööturule ehk see, kui kaugele me soovime globaalses mastaabis areneda. Ehk mis ajaks muutub meie 1,3 miljonile inimesele mõttetuks areng, mis kuhjab siia tohutu majanduspotentsiaali sellest kaasnevate tagajärgedega (eestlusele tekkivast kindlast ohust me hetkel ei räägi).

Jah, Eesti võiks muutuda üleni suureks Silicon Valleyks, kuhjata siia kümneid tuhandeid helgeid päid, muuta terve Tallinn-Tartu maantee äärne ala logistikakeskuste alaks, panna kiirrongid kihutama Brüsselisse, Istanbuli ja Vladivostokki ja nii edasi – ainult et mis hetkest muutub see 1,3 miljonile inimesele mõttetuks, sest sellest arengust saadav tulu rändab mujale?

Või siis mis hetkest oleks jõukusel piir, mida oma rahvale saavutatuna paneksime arengule käe ette, et säästa Eesti eestlastele elamiskõlblikuna? Ärgem unustagem, et me elame kliimamuutuste ajastul. Ükski  arengu nimel tehtav projekt ei tööta kliima ja keskkonna kasuks. Isegi kõige ökonoomsem päikesepaneel ei ole kliimaneutraalne, vaid eraldab midagi (soojusenergia, kiirgus?), mis soojendab kliimat.

Suhteliselt jõukas Islandis oli juba debatt sellel teemal, et kas ikka on vaja riigi rahvaarvu tõsta ning tuua saarele kaasaegsetel tehnoloogiatel põhinevat majandust juurde – ehk on 365 000 islandlase jõukus juba piisav, et mitte hakata arengut üle forsseerima ja tuua sellega kaasa muutused turvalises omariikluses?

Eestis ei olda veel üle saadud nõukaaja vaesustundest ja ikka tundub, et jõukust on aina juurde vaja. Selleks on võetud kurss globalismile kaasajooksmisele. Andke meile Rail Baltic, andke meile lahealune tunnel, tooge siia investeeringuid, võõrtöölisi ja spetsialiste, me tahame Eesti suureks muuta, me tahame eduriik olla! Ainult et juba soodest-metsadest läbi kihutav Rail Baltic muudab Eesti vähem atraktiivsemaks kui me siiani loodusriigina olime, ja omapära kadumine toimub aina kiiremini.

E-riigi kuulsus on Eesti pea segi ajanud. Ärgem unustagem, et teised õitsvad majanduspiirkonnad ei ela meile rõõmuga kaasa, vaid vaatavad, kuidas meist üle olla, nad on meie konkurendid. Mida Eesti arengus ka ei teeks, on üle maailma kümneid majanduspiirkondi, kes tahaksid meie edumudeli üle võtta – Eesti ei suuda nendega lõputult konkureerida. Varem või hiljem jääme kaotajaks ja siis oleme üks hääbuv majanduspiirkond, kus loodust enam pole.

Ambitsioonikate arenguplaanide asemel võiks Eesti pigem jälgida seda, millal me jõukuse tagaajamisega oleme oma 1,3 miljoni elanikuga riigi jaoks optimaalsel tasemel – et üleareng ei hakkaks jõukust mujalt teiste faktorite kaudu sööma (keskkonnakahjud, demograafilised muutused). Seda enam, et kliimameetmed hakkavad varem või hiljem tarbimist kärpima, majandusarengute taga aga on alati tarbimise kasv. Hetkel on ainult infotehnoloogiline areng see, mis võimaldab Eestil areneda ilma massilise tööjõu sisserändeta ja tööstusest tingitud keskkonnakahjudeta.

Eestile aga on ülioluline see, et globaliseerumisega kaasaminekust hoidumisega on täiesti jõukohane säästa ja alles hoida eestlaste oma rahvusriik, mis on nii kaasaegsel moel arenenud kui ka sälitanud looduse ja põlisrahva-kesksuse.