Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Millal president Kaljulaid amforate järele sukelduma ja linde rännuteele juhtima hakkab?

-
25.09.2020
Kaks kanget kätt surumas.
© Scanpix

Maailm naerab Venemaa presidendi Vladimir Putini üle, kes kätega tiigreid püüab, sukeldudes kohe iidse amfora leiab ja deltaplaaniga linde õiges suunas lendama õpetab – kas Kremli liidriga kohtunud Eesti president on tema kõikvõimsust üle võtmas?

Pärnu Postimees kirjutab: “Kohalikele rannakaluritele tuli päikesetõusul appi riigipea” ehk siis täpsemalt “Täna varahommikul, enne päikesetõusu sõitsid kutselised kalurid Tarmo Luks ja Raio Piiroja Pärnu lahele võrke tühjendama. Sel korral ühines nendega Pärnumaal tööd tegev president Kersti Kaljulaid.”

Kas natuke lääge pole? Putini macho-kuulsusest jääb Kaljulaid maha ja ehk polegi vaja, püsigu sooneutraalsena, kuid igas-asjas-meister-propaganda on Eesti presidendil küll Venemaa riigipeaga üha rohkem ühte langemas.

Alles ju korjas president Kaljulaid konisid ja tema tegevust reklaamiti suurejooneliselt: “Paar minutit enne kella seitset sammus 25. septembrini siinkandis töötav Kaljulaid Pärnu Rannahotelli uksest välja, käes kummikindad ja näpus klaaspurk – siht selge. Telefon valmis ja taimer seatud, liikus riigipea tempokalt mööda Ranna puiesteed, kus 15 minutiga õnnestus teelt ja muru seest noppida pea 150 suitsukoni.” (Pärnu Postimees, 17. september).

Riigipeade ühiskondlik aktiivsus on vist igas ühiskonnas meedia lemmikpala, aga Eestis kipub opositsiooni meedia opositsiooni presidenti küll juba putinlikult kujutama. Nii võib asi lõppeda muinasaegse kullast käevõru leidmisega Orissaares, loomade personaalse juhatamisega üle Rail Balticu trassitammi ja tormituule taltsutamisega Võru alajaama juures. Ning lõpuks silitab riigipea hellalt laste päid, nagu üks tegelane ammu enne teda tegi.

Presidendid käivad üle maailma töörahvast külastamas ja proovivad ka tööd teha, kuid tavaliselt ei hakka rolli liiga sisse elama – kuldlusikaga suus ei saa kunagi kätte seda tunnet, mis on töötajal siis, kui ta päevast päeva vara tõuseb ja hilja lõpetab, rutiinist tüdinenud on ja tööst selg väsib. Müüjanna Sannaks minna tahtnud Kaja Kallas mõtles ruttu ümber.

Igapäevatöötaja parodeerimine presidendi poolt ei tekita mitte “meie Kersti” efekti, vaid mõjub naeruväärselt ja isegi mõnitavalt – hommik kalavetel on puhkus, mitte raske teenistus päevast päeva.

Kahju, et soome-ugri rahvaste kongress Tartus ära jäi – põnev olnuks jälgida Putin-Kaljulaidi murumänge selgitamaks, kes kangem on. Näiteks kiviviskes Kalevipoeg versus Ilja Muromets. Mis sest, et Eestil naispresident on – see pole liberaalses maailmas enam oluline ning ka Moskva isandal on töölise ja kolhoositari kuju endiselt silme ees.