Millal saab politseinikust jõustruktuurlane

Praegu on politseinikele pandud ülesandeks maskikandmise kontrollimine, mis on kriisitingimustes ehk vajalik, kuid millega võib kiiresti üle piiri minna – eriti kui eesmärgiks saab massiline karistamine ning korravalve tegelikud eesmärgid jäävad teisejärguliseks.

Uutele Uudistele kirjutanud inimene jutustas juhtumist Viljandi bussijaamas, kus maske kontrollima sisenesid kaks kahest politseinikust koosnevat patrulli, kes saabusid kahe autoga. Ilmselgelt on seda liiga palju.

Politsei kasutamine teatud tegevustes võib kiiresti kontrolli alt väljuda. Mitte ainult tegevuslikus, vaid ka juriidilises ja poliitilises plaanis. Kurb näide oli mullu kevadel, kui jõustruktuurid hakkasid selgelt meeleavaldajatele vastanduma, kusjuures valitsuse poliitilise tellimuse kaudu. Ka praegu tähendab politsei aktiivsus valitsuse tegematajätmiste teatud varjamist.

Politsei tegevuse üle peab alati olema tsiviilkontroll, sest jõustruktuurid ei tohi muutuda võimulolijate võimu “iga hinna eest” kindlustajaks, nagu see Eestis juba toimub. Samuti ei tohi need ametkonnad tegutseda omal käel, nagu peaminister Kaja Kallase puhul, kes kevadel väitis ennast politsei ja kapo tegevusest mitte teadvat, sest nood olevat tegutsenud oma riskuanalüüsi kohaselt.

Sellised olukorrad puhul on suur oht demokraatiale. Politsei ei tohi mingil juhul rahva silmis karistajaks ja represseerijaks muutuda. Eestis aga on juba selle teele mindud, seda juba kevadel, kui korravalvurid “kõrvaldasid” meeleavaldustelt noori naismuusikuid.

Vaevalt et politseinikud soovivad rahva vastu minna. Totalitarismi maksmapanijate sooviks aga ongi tekitada lõhe rahva ja jõustruktuuride vahele – selleks, et politseinikud “täidaks kohust” ehk valitsuse repressiivseid käske. Selleks on vaja panna rahvas korravalvureid vihkama – sundides politseinikke mingite nõuete kaudu inimesi ahistama. Politseinikele omakorda selgitatakse, et nende vastas on riigipöörajatest “lamemaalased”. Nii saadakse kuulekas politsei – kevadel postitasid mõned eriüksuslased juba sotsiaalmeediasse sõnumeid, mis olid täis põlgust meeleavaldajate vastu.

Lääne-Euroopas on selline asi juba suuresti läbi viidud, kui Hispaania politsei ajas jõuga laiali Kataloonia iseseisvuslased ja Prantsuse politsei tegutses jõuliselt “kollaste vestide” vastu. Liberaalsed valitsused teevad igal pool jõustruktuurid oma tööriistaks.

Politsei kohustuseks on tagada ühiskonna turvalisus, ennekõike kriminaalse maailma vaigistamise kontekstis. Kui politsei ülesandeks saab riigivõimu ebademokraatlike otsuste elluviimine, hakkab asi juba kiiva kiskuma. Liberaalses Läänes aga tegutsevad jõu- ja juriidilised struktuurid juba “vihakõnelejate” leidmisel, nende “süü” menetlemisel ja nende karistamisel. Kui palju on näiteks läinud töötunde Soome parlamendisaadiku Päivi Räsäneni 2004. aastal Piibli tsitaadi alusel tehtud postituse tausta uurimiseks? Meilgi soovib justiitsminister Maris Lauri oma vaenukõneseadusega suure osa haldusalast “vihakõnelejate” represseerimisele suunata.

Eesti on juba ohtlikul teel, mida on näha nii Elmar Vaheri kui Kristian Jaani tegevusest – see on tee, kus rahva seast pärit politseinikud pannakse sedasama rahvast vaatama kui riigivaenulikku seltskonda, kes tahab “heale” valitsusele halba teha. Võimutegelasi toetavad seejuures seadused ja ka politseinikud peavad neid järgima. Aga seda, kuidas demokraatlikust valitsusest saab aja jooksul ebademokraatlik ja jõustruktuuridest repressiivorganid, näeb tänaseski maailmas, sealhulgas demokraatlikus, oi kui palju.