Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mis on 30 aastaga eestlannade elutervest mõtlemisest saanud?

-
09.03.2021
Miks lasevad naised ennast lüüa ka olukordades, kus võiks enda eest julgelt seista?

Anne & Stiil on üllitanud loo, mis tundub nii jabur, et paljud peavad seda ajakirjaniku väljamõeldiseks – kuna aga peategelane esineb oma pildi ja nimega, siis tundub, et “Võimalik vaid Läänes”-stiilis lugu on tõsi, aga mitte vähem absurdne.

Lugu on lühidalt järgmine. 29-aastane eestlanna tutvus Instagramis India mehega, kes võttis mõne aja jooksul naise elu nii oma kontrolli alla, et too pidi igast oma tegemisest mehele ette kandma, ennast temaga suhtes olevaks tunnistama ja tema dikteerimiste järgi elama.

Absurdiks teeb kogu loo see, et eestlanna ja indialane ei ole kunagi kohtunud, vaid kogu see ahistamine toimus internetis ja ahistaja asus tuhandete kilomeetrite taga.

“Kui ma läksin poodi või jalutama, siis see ei sobinud talle, pidin väljaminekuluba tükk aega lunima. Lõpuks polnud valikut, pidin oma mõtteid, käike ja suhtlemisi tema eest varjama hakkama. Mis tundub jabur. Varjata seda, et käisin toidupoes!” räägib eestlanna.

Kuidas see on võimalik? Mis on kogu selles pildis vale – kas naise varasem kasvatus, kaasaegsete inimeste elu kolimine internetikeskkonda või läänelike inimeste muutumine elukaugeteks lumehelbekesteks? Miks ei lahkunud naine neist netikeskkondadest, kus nad suhtlesid või ei blokeerinud meest?

Loo järgi läks asi nii hulluks, et vahepeal indialasega suhte lõpetanud ja päris elukaaslase leidnud naine elas pidevas hirmus, kartes, et võõras mees võib tema kallimale kõigest rääkida. Viimaks tunnistas ta ise kõik üles.

Tänapäeva noortele võib see lugu tavalisena tunduda, aga keskealised ja vanemad inimesed ei suuda sellist lugu ilmselt uskuda – nende ajal oli tavaline, kui tüdruk andis ebameeldivale poisile vastu kõrvu. Tänased noored naised lasevad justkui kõike halba endaga teha ja jooksevad siis mingisse feministeeriumi kurjade meeste peale kaebama.

“Miks Jaana kõiki roppusi, mis sõima­mise ajal lendasid, talus ning miks ta oli valmis end üha uuesti ja uuesti tõestama ini­mesele, kellest ta sisimas lugu ei pidanud, ei oska ta praegu öelda,” võetakse lugu kokku.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et marufeministid ja ellgeebeeteelased kasvatavadki tänaseid noori naisi sellisteks, et nood oleksid üksi olles abitud ning otsiksid väljapääsu kogukondadest, kus üheskoos meestele näkku karjuda: “Minu keha on minu oma” – suutmata seejuures üksi olles (interneti jututuppa ju kambaga ei lähe) oma hinge eest võidelda.

Selle noore naise sugused annavadki tööd liisapakostadele, kuigi võiksid ise olla võitlejad selle sõna heas mõttes (mitte feministritena). Läänelik lumehelbementaliteet, solvumiskultuur ja ohvrikultus kasvatavadki selliseid naisi, kes ei suuda vastikule mehele isegi internetis virtuaalset kõrvakiilu anda.

Põhiprobleemiks pole siin mitte ahistamine internetis, vaid Lääne inimestele omane õpitud abitus ja suutmatus enda eest seista. Mis saab sellistest inimestest sõja või looduskatastroofi korral, mis pole ka demokraatlikus maailmas enam olematu oht?