Mitte pahatahtlik vihaõhutamine või ühiskonna lõhestamine – Eestis on maailmavaateline väärtuskonflikt

Vasakliberaalne ERR-i ajakirjanik Johannes Tralla küsis teles õiguskantsler Ülle Madiselt, kui mures on ta selle üle, et Eesti ühiskond kevadel polariseerib ja piltlikult öeldes lähevad kõik (Tralla hinnangul) omavahel tülli.

Tralla ebaprofessionaalsusest (või demagoogilisusest) räägib juba see, et ta ei näe ühiskonna polariseerumist alates kooseluseaduse teerullisõidust.

Kõik erakonnad räägivad hetkel kui head nemad on ja kui pahad on teised, olles seega ka ise vihaõhutajad – ja ainult EKRE on välja öelnud, et Eestis, nagu mujalgi Euroopas, on kokku põrganud vägagi erinevad maailmavaated, kellel on ühist keelt juba raske leida.

Täpsemalt öeldes ei tegele keegi Eestis otsese vihaõhutamisega, vaid erinevate eestlaste ja eestimaalaste maailmavaade ongi juba nii erinev, et lihtsalt pole enam üksteisega millestki rääkida – äärmuspopulistlikud kahesajaeestlased näiteks on rahvuskonservatiividest täiesti erinevad inimesed, nähes maailma ja tuleviku täiesti erinevalt, üks globalistlikult, teine rahvuskeskselt. Kristina Kallasel pole lihtsalt midagi ühist Martin Helmega.

Sotside juht Indrek Saar rääkis Eestit haaranud Kurjusest, unustades seejuures, et paljud inimesed peavad ka nende maailmavaadet ehk marksismi kurjuse kehastuseks, sest selle ideoloogia alusel on ikka väga palju kuritegusid tehtud. Eesti Päevalehe erikorrespondent Krister Paris aga üllitas äsja kirjutise, mis ehmatas oma bolševistlike üleskutsetega ka paljunäinud inimesi.

Suurim konflikt ongi praegu vasaksuunitlusega liberaalse ja rahvusmeelse konservatiivse maailmavaate pooldajate vahel. Miks EKRE-t nii väga demoniseeritakse? Sest tema on selles läänemaailma liberaalsesse ideoloogiasse uppunud poliitikamaailmas ainus tõeliselt rahvusmeelne erakond, vastandudes sellega kõigile teistele – sellest ka piiritu viha EKRE kui ainsa “teistsuguse” vastu. See erakond aga kutsub vaid üles hoidma seda, mis on hoidmist väärt, samas kui kõik teised aina lammutaks rahvusriiklust.

Tõsi küll, ka osa Isamaast on suutnud sama teed käia – viimati astuti jõuliselt välja vihakõneseaduse vastu – kuid nende pseudoparempoolne tiib on küll pigem mingi parempoolsuse paroodia. Keskerakond on aga erakond, mis on ennast küll liberaalsena määratlenud, kuid tugev vene taust hoiab neid tagasi “euroopalike väärtuste” juurde tormamast.

Kui vaadata kogu seda vasakpoolset-liberaalset poliitikamaastikku, siis tegu on otsesõnu võttes äärmuslastega, kes on võõrad vaated Lääne-Euroopast üle võtnud. Miks saab neid äärmuslasteks lugeda? Sest veel 1990. aastatel ei tunnistatud Eestis ühtegi neist “väärtustest”, mida nad tänaseks omaks on võtnud – ei homoseksualismi, ei sooneutraalsust, ei massimigratsiooni lubamist jne.

Laulva revolutsiooni eesmärkideks olid suveräänsus, iseotsustamine, eestluse õitseng, rahvusriik ja tugev eesti pere. Kui tänaseks on kõigest sellest loobutud, asemele on tulnud globalism, Euroopa föderalism, multikultuursus, perverssuste lubatavus vabaduste sildi all ja muu taoline, siis on ühiskond küll äärmustesse pööranud ja algsest eesmärgist hälbinud. Kui vaadata kõiki neid Reformierakonna, sotside ja teiste globalismimeelsete erakondade vanemaid poliitikuid, siis neist ongi just äärmuslased saanud, sest veel 20 aastat tagasi nad tänast juttu ei rääkinud.

Erit kurb on see, et paljud Eesti ettevõtjad on lasknud ennast ideoloogilistesse mängudesse haarata – kasvõi need, kes lubavad töölevõtmisel hakata vähemusi eelistama. Kas nad ise võtaksid oma kodu remontima kehvade oskustega inimese ainult seetõttu, et too on gei või pagulane? Palju soga tekitati ka marjakasvatajate ja ukrainlastega, kus tööjõuprobleem kasvas kiiresti poliitilis-ideoloogiliseks šõuks.

Eestis on tugev väärtuste konflikt, millest peamised momendid on järgmised. Rahvuskonservatiivid ja teised rahvusmeelsed jõud tahavad säilitada põhiseadusjärgset rahvusriiki ja eesti rahvast, teised tahavad võimu Brüsselisse delegeerida, lubada siia ohtralt migrante, anda suuremaid õigusi inglise ja vene keelele, luua multikultuurne ühiskond. Kuidas saab seda konfliktita lahendada? Ega vist saagi…

Suur osa eestlastest ja ilmselt praktiliselt kõik venelased toetavad traditsioonilist mees-naine-lapsed perekonda, nende silmis on loomulik vaid eluandev heterosuhe, kus mehe ja naise vahel on seksuaalne sobivus. Reformierakond, sotsid, rohelised, kahesajatajad, osa keskerakondlasi arvavad, et ka mehed võiksid üksteist rautada, ja üleüldse, kõik, kes tahavad, võivad nende arvates üksteist armastada ja seda pidavat seadusega kinnitama.

Vasakäärmuslik Eesti Päevalehe ajakirjanik Krister Paris väidab koguni, et kooseluseadus on juba iganenud, vaja olevat seadustada sooneutraalne abielu, küsimus olevat kaugelt laiem homoabieludest. Keda siis veel kokku panna? Vendi-õdesid? Üks osa ühiskonnast on juba jõudnud Soodoma ja Gomorrani – kuidas saab sellises ühiskonnas olla veel kodurahu traditsionalistide ja “progressivistide” vahel?

Eestis on teisigi momente, mis ei luba kodurahu loota. Suur osa venelastest elab samuti oma traditsioonide ja mentaliteedi järgi, alates tugevnevast õigeusust, mida näeb ka Toompea akendest õigeusukiriku poole vaadates, kuni Vene inforuumis elamise ja Teise maailmasõja vabastajarolli kultuseni. Lisaks neile kasvavad Eestis ka jõudsalt teised kogukonnad, nigerlastest hindudeni, saabudes siia ülikoolide ja ettevõtluse kaudu.

Kui üritada Eestis kodurahu saavutada, siis peaks seda tegema läbi ühisosade otsimise maailmavaadetes. Praegune üksteise süüdistamine vihaõhutamises, riigi põhjalaskmises ja teistes surmapattudes, selleni ei vii, sest igaüks lihtsalt loob tulevikku oma maailmavaate järgi.