Multikultuurses ühiskonnas peitub viljakas pinnas stressiks ja sellest lähtuvateks konfliktideks 

Pakistanlase juhtum näitas, et ründeid võetakse ühiskonnas taunitavatena ainult siis, kui nende ohvriks langevad vasakliberaalide kaitsealused, tegelikest põhjustest aga ei hooli keegi.

Kedagi õigustamata võib öelda, et selliseid füüsilisi rünnakuid tekitab see, kui pidevalt stressis inimestel ükskord viha üle keeb. Stressi aga omakorda loob see, kui inimesed suunatakse kiiresti monokultuursest ühiskonnast üle multikultuursesse ühiskonda, kus erinevate kultuuride sageli täiesti vastandlikud kombed loovad väga tugeva põhja konfliktidele. Eestis suletakse silmad selle ees, et just erinevate võõraste rohkus, mitte eestlaste sallimatus, on olmekonfliktide peamine põhjus.

Tallinna avalikus ruumis toimuvad pidevad mikrorünnakud (nagu neid kaasaegses maailmas nimetatakse) ka eestlaste vastu, aga erinevalt neegritest ei taha ükski vasakliberaal põlisrahvast kaitsta. Olen sageli rääkinud sellest, kuidas mind rabas Lõuna-Eesti eestikesksest keskkonnast pealinna tulles lärmakas ja agressiivne vene keele kasutus, mis on domineerivaks tõusnud.

Räägin ise vene keelt hästi ja austan venelasi kui rahvust, kuid minu jaoks on ühistranspordis ja tänavatel toimuv stressitekitav, seda enam, et päris sageli kuuleb purjus venelastelt Eestit mõnitavaid ütlusi. Teatada politseisse? Ega see meelsus sellest kao! Laskuda nendega vaidlusesse? Siis on kohe kindlasti kaklus tulemas ja praegune poliitiline õhkkond teeb kindlasti süüdlaseks eestlase.

Mõne päeva eest sõitsin bussis, kui peale tulid neli noort naist, neegritar ja kolm valget, kes rääkisid üle bussi inglise keeles, justkui rõhutades oma välismaisust. Usun, et nende valgete naiste seas oli ka eestlannasid, aga kogu seltskonna käitumine oli (mikro-)agressiivne. Bussis olid peamiselt vanemad ja ka venekeelsed inimesed, ning ilmselgelt oli näha, kuidas võõrast keelt valjusti rääkivad naised neid häirisid. Keegi ei öelnud midagi, aga võib täiesti kindel olla, et ega keegi rahul polnud.

Nii aga surutakse inimestesse rahulolematus, mida nad peavad rassismisüüdistuste kartuses varjama, kuid varem või hiljem miski muutub ja järgneb konflikt. Ka tahtmatu, kuid olemuslikult  väljakutsuv käitumine tekitab vastureaktsiooni.

Olen ühistranspordis näinud agressiivselt või väljakutsuvalt käituvaid neegreid ning mullu suvel ootasid minu kodutänaval taksot araablased, kes olid ilmselt ööbinud mõnes üürikorteris. Ootavad lõunamaalased karjusid üle tänava ja nende lapsed jooksid sõiduteel – õnneks oli pühapäev ja liiklus Türi tänaval väike. Jah, ma juba kuulen liberaale ütlemas, et olge sallivad, aga võõraste selline vastutustundetu ja pealetükkiv käitumine häirib. Surume selle tunde endasse ja vindume rahulolematuses?

Me oleme siin põlisrahvas ning võõraste agressiivne-lärmakas käitumine ei ole meile omane ja tekitab stressi. Miks peame just meie olema need, kes võõraste kultuuri erisusi vaikides üle elama peavad? Siit ka paljude inimeste vastumeelsus immigratsioonile – monokultuurse maailmas on elu lihtsalt turvalisem, etteaimatavam ja kontrollitavam. Võõraste puhul ei tea kunagi, kuidas nemad konfliktisituatsioonides käituvad ja ausalt öeldes – võõrad väsitavad, ning sellest ka vastuagressiivsus, kui enam kannatada ei jõua.

Milline on lahendus? Mina pooldan immigratsiooni piiramist. Kes sellega nõus pole, peab arvestama ka konfliktidega – ja seejuures oleks õiglane lõpetada igasugused rassismisüüdistused, sest kokkupõrgete taust ei ole enam mõne inimese väsimus pidevast vaimsest agressioonist, vaid kogu ühiskonna üldstress. Kui eestlane kohtab trammis valjusti rääkivat neegrit, möödub vaibakesel palvetavast moslemist ja näeb pargis nokastanud ja solvanguid pilduvat venemeelset, siis on raske sallivaks jääda, sest kõik võõras lihtsalt häirib, see pole meie oma elulaad.

Seepärast ongi oluline, et kui võõrad tulevad, võtaksid nad üle kohaliku elulaadi – Lääne liberaalne ühiskond annab paraku just tulijatele igakülgse õiguse elada oma tavade järgi, ja sunnib kohalikke võõrastega arvestama. See on karjuvalt ebaõiglane ja tekitabki sellised konfliktid, nagu oli pakistanlasega. Kui võõrad käituvad peremeestena, siis viskab ikka üle küll.

Eesti ühiskond süvendab ise ebaõiglust, eriti vasakliberaalide algatatud süüdistuste kaudu, sest seal antakse ühele, nende kaitstavale osapoolele juba õigus ette. See aga loob pinna uuteks konfliktideks, sest igati hinna eest kaitstavad tunnetavad oma üleolekut, karistamatust ja kõikelubatavust, ning hakkavadki konflikte provotseerima, teades, et väljuvad neist võitjatena. Pole mingit alust arvata, et sõdivast Aafrikast tulijad üritaksid rahumeelsed olla.

Kui jälgida Eesti vasakliberaalide korraldatud üritusi, kasvõi naiste marssi, siis tegu on ju olemuselt agressiivsete üritustega, millel nõutakse, süüdistatakse, saadetakse pikalt ja ähvardatakse – tegelikult toodab just see neomarksistlik võitlus- ja süüdistuskeskkond konflikte.

See kirjutis tekitab kindlasti viha neis, kelle arvates peaks me võõraid aina kallistama. Olgu teil siis pealegi õigus, aga multikultuurne ühiskond lõpetab alati sõjas. Isegi migrantide ühiskond USA-s vaevleb rassikonfliktides, mõistuse üle kontrolli kaotanute korraldatud massitulistamistes, ideoloogiate kokkupõrgetes ja nii edasi.

See arengutee, mis on ka Eestisse jõudnud, viib tupikusse – te võite pakistanlaste solvajaid kümnete kaupa kartserisse toppida, aga kuni lõunamaa mees ise agressorina käitub, rahu ei tule. Tulevad uued konfliktid, rassismisüüdistused, karistused, allasurutud tunded ja edasi ei taha mõeldagi, millega see kõik lõpeb…