Nulltolerants igasuguse Vene sümboolika ja austuse vastu!

Vaatamata sellele, et Venemaa agressioon Ukrainas on kasvanud genotsiidiks, seisavad meilegi vaenulikku sümboolikat kandvad monumendid ikka veel mööda Eestimaad visalt püsti.

Pärast Butša veresauna leiab Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Urmas Reitelmann, et viimane aeg on koristada kõik punavene armee mälestusmärgid Eestist. „Nagu II Maailmasõjas kogu Euroopas, nii ka täna Ukrainas, jätkavad venelased vägistamisi, marodööritsemist ja tsiviilelanike tapmisi. See armee ja selle tõprad ei vääri mitte mälestamist vaid jälestamist. Keelame nende jätiste “Võidupüha” igaveseks!“ kirjutab Reitelmann.

Samal ajal räägib politsei- ja piirivalveameti juht Elmar Vaher hommikutelevisioonis, et politsei ei keela 9. mail hukkunute mälestamist, kuid seda tuleb teha väärikalt: “Tulge kohale, asetage lilled, langetage pea, mälestage hukkunuid.“

Päev pärast seda, kui maailm on näinud kaadreid taganevate venelaste poolt massiliselt tapetud rahulikest tsiviilelanikest Butša tänavatel, kus inimene on otse jalgratta sadulas maha lastud, teisel istub laiba kõrval koer rihma otsas, paljudel oli aega veel kohalike elanike käed selja taha kinnis siduda, et siis nad kuklalasuga mõrvata. Rääkimata sellest, et ukrainlaste kodudest võeti röövimise käigus kaasa nende isiklikke esemeid.

Asi pole ainult Putinis, vaid kogu vene rahvas, kellest peaaegu 90 protsenti pooldab oma presidenti sellise anastamise ja massiliste mõrvamiste eest.

Päev pärast veresauna Kiievi lähistel kogunesid näiteks sajad venelased autodega ja vastava sümboolikaga Berliinis Putinile poolehoidu avaldama.

Euroopast kostub küll avaldusi, mis selle roima hukka mõistavad, kuid vaja on konkreetseid tegevusi, et see tsivilisatsioonide kokkupõrkeks osutunud verevalamine lõpetada.

Terve vene ühiskond peab kollektiivse häbitundega edasi elama ja karistatud saama. Venemaa peab jääma täielikku isolatsiooni.

Aga ikka veel voorivad naftalaevad mööda Läänemerd Venemaa ja Saksmaa vahet. Muust rääkimata.

Butšas leiti nädalavahetusel umbes 400 jõhkralt mõrvatud surnukeha. Kui see ei ole inimsusevastane kuritegu ja genotsiid, siis mis see on?

Aga ei Eesti peaministri, välisministri ega paljude Euroopa liidrite suu ei paindu sõna „genotsiid“ väljagi ütlema.

Välisminister Eva-Maria Liimetsa avalduse kõige karmim osa oli see, kus ta ütles pärast Vene okupatsioonivägede poolset tsiviilisikute tapmist Butšas, et „Venemaa on rikkunud rahvusvahelist õigust kõige rängemal viisil“. „Eesti mõistab tapmise hukka“, „Eesti kutsub üles täitma ÜRO Peaassamblee resolutsiooni“, „Eesti jälgib Ukrainas toimuvat“. Ja kõik.

„Vene vägede taandumise järel Ukraina linnadest leitud sajad jõhkralt mõrvatud inimesed on Venemaa poolt toime pandud genotsiid, mida ei tohiks retoorilisel tasandil pisendada ja uudisvoos normaliseerida,“ leiab julgeolekuekspert Meelis Oidsalu.

“Ma vaatasin reaktsioone ühismeedias ja me räägime roimast. Aga meie räägime kuriteost. Kuritegu on see, kui keegi läheb poodi ja noa ähvardusel röövib lillemüüjalt raha. See on kuritegu. Me millegipärast pisendame retoorilisel tasandil seda kõike, mis seal käib. Aga pildid räägivad iseenda eest ja ma ei pea kedagi veenma,” rääkis Oidsalu “Terevisioonis”. Ta lisas, et Eesti peaks astuma samme ja selliseid, mis ei räägi ainult lääne ühtsusest.

Ajakirjanik Priit Hõbemägi küsib, kus Kersti Kaljulaid nüüd on. „Möödunud aasta juunis nimetas ÜRO peasekretär Antonio Guterres president Kersti Kaljulaidi kaheks aastaks naiste, laste ja noorukite õiguste eestkõnelejaks. Ei saa olla õigemat aega kui just praegu võidelda raevukalt Ukrainas Venemaa pommide all elavate laste ja naiste ja noorukite õiguste eest, tõmmata tähelepanu Venemaa sõjakuritegudele ja veriste kätega maniaki Putini roimadele. Kui Eesti poleks NATOs, siis võiks toimuda see õudus praegu Eestis, Lätis ja Leedus. Aga Kadrioru Jääkeldrist pole midagi kuulda…“ kirjutas ta ühismeedias.

Valitsus on saatnud Riigikokku justiitsministeeriumi eelnõu, mis laiendab võimalusi karistada Vene agressiooni toetajaid ja piirata neil sümbolite kasutamist.

Ent selle eelnõuga ei keelata ära ühtegi konkreetset sümbolit, vaid vaenulikuna tõlgendatava sümboli eksponeerimist avalikult ja teadlikult kas kuritegude toetamiseks ja õigustamiseks või teiste inimeste hirmutamiseks. Eelnõu on tekitanud vastakaid arvamusi, näiteks õigusteadlased on leidnud, et see on kas liiga laialt sõnastatud või selleks puuduvad kaalukad põhjused.

Loo alguse juurde tagasi jõudes – tegelikult tuleks kõiksugused kogunemised punamonumentide juurde ära keelata ja need agressori sümboolikat kandvad avalikust ruumist ära koristada.

UU