18.04.2022
Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja Meelis Oidsalu on väsinud. Ta on lausa näost ära. Mitu artiklit, raadio- ja teleesinemist päevas on muidugi märkimisväärne saavutus, aga ka äärmiselt kurnav. Ja mitmekordselt väljapigistatud sidruniga tee ei pruugi muidugi enam sidruniga tee ollagi.
Kirjutades Postimehele loo „Kapo aastaraamat demonstreerib head luurekultuuri“ märgib Oidsalu, et „Eesti julgeolekuasutuste aastaraamatud on muutunud aastate jooksul toonilt märksa informaalsemaks ja inimsõbralikumaks. Lisaks sellele, mida seal kajastatakse, tuleks küsida ka nende teemade või nähtuste järele, mida kaitsepolitseiameti aastaraamat ei maini.“
See on hämmastav, sest järelikult olid kõik eelmised „aastakäigud“ inimvaenulikud? Aga sama väitsid alati dozoorlased ja ka Yana Toom, kes alles paar kuud tagasi kirjutas Kapo peale järjekordse kaebuse Euroopa Komisjoni. Selleks me teda Brüsselisse saatsimegi, aga tähtsam on see, et Oidsalu ja Toomi hinnangud langevad siin kokku. Toom just hooples venemeelse meedia ees, et küllap just tänu tema kaebekirjale oli Kapo muutunud veidi leebemaks. Ja et ühes nad on isegi ühel meelel: viiendat kolonni Eestis ei ole olemas! Hurraa!
Mis puutub artiklis kasutatud väljendisse „informaalne“, siis antud kontekstis küll tundub, et autoril ei tasu ikkagi eputada terminitega, mille sisust ta ei saa päris täpselt aru ja täiesti asjata laseb pahaaimamatutele lugejatele puru silma. Aga see selleks… Ka tõdemus, et autoritelt „tuleks küsida ka nende teemade või nähtuste järele, mida kaitsepolitseiameti aastaraamat ei maini“, ei tähenda positiivset hinnangut. Kui need „teemad ja nähtused“ kuuluvad Kapo kompetentsi, aga nende kohta tuleb lisa küsida, siis raamat on ju järelikult osaliselt sisutühi. Või kui need „teemad ja nähtused“ ei kuulugi kaitsepolitsei pädevusse – libedad teed või linnusööda kallinemine – siis milleks esitada tublidele luurajatele siis nõnda lolle täiendavaid küsimusi.
Aga on jälle tunne, et üliväsinud autor vajutas klahve haigutades ja tootes mitte kui midagi tähendavat kantseliiti.
Päästerõngaks on arvamuslugu illustreeriv pilt: Kersti Kaljulaid annab mullu juunis Kapo peadirektorile Arnold Sinisalule üle auraha. Armas pilt, mis meenutas kangesti mingit muud hiljutist sarnast olukorda. Aga õnneks on kaitsepolitsei juhil püksid ilusti jalas ja kleit on hoopis autasustaja seljas. Ja kõrval pole näha punase näoga Raivo Aegi. Vähemalt on K.Kaljulaid jälle pildil, sest pärast Venemaa terrorirünnakut Ukraina vastu kadus ÜRO naiste- ja lastevolinik pildilt. Ilmselt läks põranda alla nende õiguste eest konspiratiivsel teel võitlema.
„Kaitsepolitseiameti avalikud sõnumid on Arnold Sinisalu ametiajal saanud humanistlikuma ja silte vältivama tooni,“ kirjutab Postimees. Tegelikult on sildikleepimine hoopis meie peavooluajakirjanduse ja äärmusliberaalide pärusmaa. Ja kaitsepolitsei puhul „humanistlikum“ tähendab riigivaenlaste poputamist ja „silte vältivam“ tähendab asjade oma nimedega mittenimetamist. Milleks meile siis selline ilukirjandus, millega on rahul isegi Yana Toom?
Aga loo iva on loomulikult jällegi EKRE-s: sellele on pandud aktsent ja Oidsalu pahandab viisakalt, et miks seal raamatus siis EKRE-t ei mainita. No et välditakse mainimist! Tõesti, siis oleks ju Toom veel rohkem sillas ja ehk nihestaks endale seal midagi, mis oleks Eesti julgeoleku seisukohalt lausa päästev, aga võta näpust. Meelis-Oidsalu-Figaro-siin-Figaro-seal on pettunud. Lugupeetud Arnold Sinisalu peaks järgmise aastaraamatu koostamisel võtma seda arvesse ja tegema nii, et oidsalud oleksid söönud ja oudekkid terved, aga EKRE paljastatud ja sildistatud. Ja tuleks lükata kogumiku ilmumine kuu võrra varasemale ajale, et esitleda see just enne valimisi.
Selle peale kirjutas Postimehe lugeja Marika Eomois kommentaari: „Kuulasin Sinisalu intervjuud ja ei saanud kuidagi aru, et väljendiga, mida tsensor läbi ei lase, oleks viidatud EKRE-le või ühele teisele erakonnale. Oidsalu võiks enne intervjuu ära kuulata ja siis hakata kommenteerima, mitte vastupidi. Aga soov igal pool näha kahe talle mittemeeldiva erakonna valijate mõnitamist on nii suur, et mõistus kiilub kinni.“
Tegelikult oli see kompliment, sest lugeja eeldab siin siiski mõistuse olemasolu, mis on lihtsalt kinni kiilunud ja ei paista ainult seetõttu välja.
Nii et artikli autorile tervist ja natukenegi puhkeaega. Fookuse Võim ja julgeolek on tõsine asi, mitte aga mingi hookus-pookus – et piiks-piiks, ja raha tuleb.
Ivan Makarov