Oleme Eesti riigi, keele ja kultuuri hoidmise andnud naivistide ja kahjurite hoolde

Eesti rahvuslasedRAHVUSLASTE TALLINNA KLUBI

Eesti riigi 100. juubeli eel poleks sugugi paslik rääkida rõõmutut juttu, kuid kahjuks kubisevad just pidupäevakõned sedavõrd mõistusevastasest jutust, et eelõhtulgi ei saa mitte vaiki olla.

Lugedes president Kaljulaidi kõnet ning kuulates Krista Aru ja Yoko Alenderit Reporteritunnis jäi nende jutust meelde kerglaslik suhtumine: meie kultuur pole ohustatud, see õitseb nagu võililleaas, oleme aga avatud, las võõrad tulevad meile, las meie läheme võõrsile, võtame vastu teiste positiivseid toone ning kingime neile oma kultuurilise rikkuse — see on võimas lillelapseline suhtumine, mis haarab tegelikkuses paljusid kaasa. Nende sõnum põhineb roosal unenäol, et meid ümbritsevad toredad inimesed, kes soovivad eestlastele ainult head  — aga üks eestivaenulik seltskond tegi alles Jaanilinnas kõvasti mürtsu.

Kui Krista Arut võib pidada rahvusnaivistiks, kes pole kordagi käinud Maximas, kus kõik karjub hoolimatusest eesti keele suhtes, siis Yoko Alender on rafineeritud kultuuridesegaja, Kaljulaid aga ehe kahjur, kes teab täpselt, mida ta teeb  —  ja ta teeb seda, et uinutab eestlased kultuurisaavutustega ärbeldes surmaunne, millest nad ei ärka.

Tegelikkus aga räägib teist keelt kui see lillelaste unistustest kõlab — meile tulijad ei hakka sugugi eesti kultuuri endasse ahmima, vaid toovad siia oma, meid lämmatava kultuuri, ja seda ühel lihtsalt põhjusel — näiteks vene ja araabia kultuurid on tunduvalt tugevamad, elujõulisemad ja püsivamad kui multikultuursusest juba oluliselt nõrgestatud ja sada tuhat kõnelejat kodumaal pinnalt kaotanud eesti kultuur.

Eestis on juba olemas Ida-Virumaa ja Lasnamäe, kus eesti keelega pole midagi enam peale hakata  — me ei ole veel venelasigi integreerida jõudnud, kuid juba on see avatus siia toonud neegrid ja süürlased. Kui Randpere näeb vaimusilmas tervet lauluväljakutäit eesti keeles laulvaid neegreid, siis reaalsus on see, et isegi ülimalt Eesti-sõbralik Dave Benton pole suutnud eesti keelt kõne tasemel selgeks saada, sest see lihtsalt on tema jaoks raske!

Kolme naivistlik-kahjurliku naise jutust kumab läbi täielik ohu tunnetamatus või eiramine. Kurb reaalsus on ka see, et eestlased loobuvad teatud oludes ise oma keelest või jätavad selle köögikeeleks. Avatud ruumi puhul on keelekasutuses ohtlik moment seegi, et mingil hetkel pole üldse mõttekas eesti keelt õppida ja kasutada — kõrgkooli kraade kaitstakse inglise keeles, rahvusvahelise taustaga töökohal räägitakse samuti võõrkeeles, äripartnerite puhul toimib jälle mingi rahvusvaheline keel, ja nii mandubki rahvuskeel omakeelsesse olmesse.

Kaljulaidi puhul torkab tema eestluse tapmine igas hetkes silma. Nii jutustab ta sellest, kuidas eesti noored tundsid ennast võõrsil lärmakate kallistajate seas võõrkehana ja nad võtsid selle kombe üle, muutudes veelgi kõvemateks kallistajateks. Kaljulaid näeb selles meie noorte oskust sulanduda, aga tegelikkuses muutuvad eesti noored ju kellekski teiseks, neist saavad temperamentsed vahemeremaalased, kellel pole tagasihoidlike eesti kommetega enam mingit pistmist.

Kas see on hea ja halb, otsustagu igaüks ise, aga kaugelt “hellõu” karjuv ja massikallistav noor eestlane pole ju enam tema ise, temast on saanud keegi teine, olgu siis ameeriklane või itaallane. Aga miks me peame oleme keegi teine, mitte pisut kinnine eestlane? See kommete muutmine ongi ju ilmselge eestlaslikkuse tapmine! Lõppkokkuvõte ju ongi see, mida kaljulaidid tahavad  — et me ei oleks eestlaste moodi, vaid internatsionaalsed, kõigil ühesugune kalli-kalli-komme! Noored lähevad sellega meelsasti kaasa ja sellele multikultuurlased rõhuvadki.

Meid on juba ka välismaalaste endi poolt hoiatatud, et kui me raiume metsad rahaks, linnastume, laseme riigi võõraid täis ja loobume oma emakeele esikohal hoidmisest, siis saab meist üks tavaline keskmine Euroopa riik, mis ei eristu Hollandist või Kosovost, ikka üks hall mass. Praegu me veel oleme riik, kus ahhetatakse suurte metsade, vaiksete maakonnalinnade, eheda võru murraku ja paljude teiste eestlaslike asjade üle. Kaljulaidi üleskutset järgides ei tee varsti keegi enam vahet, kas ta on Tallinnas või Brüsselis, Järvamaal või Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, Kihnus või Ibizal.

Kummaline on seejuures, et kui Arud, Alenderid ja Kaljulaidid ütlevad “Ollallaa, las Eesti kultuur lennata, laia maailma”, siis näiteks suur kultuurirahvas jaapanlased hoiavad oma tavasid, keelt ja kultuuri, nad ei lase võõraid massiliselt sisse, šintoistlike templite kõrvale ei kerki mošeed, samas aga on nad olemuselt vägagi kaasaegsed. Jaapani rahvas kaitseb ennast, avatudeestlased aga löövad käega  — oleme 5000 aastat püsinud, küll püsime ka edaspidi! Aga ei püsi, sest meid on Maal nüüd 8 miljardit, oma kodu ära lagastanud rahvad on liikvele läinud ja kui me ennast ei kaitse, sõidavad nad meist lihtsalt üle.

Meile on hoiatavaks eeskujuks ka paljud hõimurahvad. Ma ei räägigi udmurtidest või mordvalastest, kelle noored uskusid kord, et linnas saab vene keelega paremini hakkama – ka saamid demokraatlikes Norras ja Rootsis on allakäigutrepil. Hetkel on ka eestlastel moment, kus tuleb valida huku ja võitluse vahel. President propageerib eestluse käestandmist, EKRE hoidmist viimase hingetõmbeni.

Tundkem rõõmu oma riigi sajanda juubeli puhul, kuid ärgem laskem ennast iseseisvusaastatel uinutada, vaid pidagem meeles Vahuri sõnu pojale Tambetile vabaduse kaotamise lihtsusest Bornhöhe “Tasujas”.

Kommentaarid