28.09.2016
Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema.
Presidendikampaania tuhinas võis lugejatel jääda märkamata läinud nädalal (21.09.) toimunud Riigieelarve kontrolli erikomisjoni avaliku istungi arutelu, kus käsitleti Riigikontrolli aruannet „Haridustoetuse kasutamine valdades ja linnades“. Nimelt auditeeris Riigikontroll varem kümnes kohalikus omavalitsuses (KOV) ja nende 17 koolis kooliõpetajate ja koolijuhtide palkadeks riigilt saadud toetusraha kasutamist.
Riigkontroll soovitas järk-järgulist haridustoetuse sihtotstarbe kaotamist ning selle muutmist KOV-de tulubaasi osaks. Sellega langeks KOV-dele enam vastutust õpetajate palkade maksmises. Minister Maris Lauri nägi siin vastuolusid riigikontrolli varasemas soovituses, kus alles 2014. aasta auditis soovis riik jälle vastupidiselt tänasele justnimelt riigi tugevamat rolli palkade maksmise osas.
“Me võime ju heatahtlikult loota, et omavalitsused tunnevad vajadust ja vastustust õpetajate palkade osas, aga tegelikkus on teine. On võimatu saada väikestesse piirkondadesse häid õpetajaid, kui seal on madalam palgatase, sellepärast riik ongi kehtestanud piirid. Lastaiaõpetajate palkade varieeruvus on veelgi suurem.”
Teine riigikontrolli soovitus puudutas põhikooli koefitsentidesüsteemi jaotuspõhimõtteid. Eesmärk oleks luua jaotuspõhimõtetega selge seos tugeva kodulähedase põhikooli ja suurema toetusmäära vahel (seega väikekoolide kahjuks – O.T.). Minister Lauri sõnul tuleks aga koefitsentide süsteemi kasutada seal, kus ei ole võimalik suuremaid koole pidada: “Me ei saa minna absoluutse taseme peale välja, sest nii oleksid põhikoolid ainult Tartus, Tallinnas ja suuremates linnades”.
Ministri sõnul seisneb küsimus selles, kas koefitsentide süsteem takistab koolivõrgu korrastamist?
“Me näeme, et omavalitsused on igal aastal koolivõrku korrastanud ja põhiline takistus on see, et keegi ei taha oma koolist loobuda.”
Mida siis teha, kui tänaste piiridega kohalikud omavalitsused ei taha kodusest koolist loobuda?
Lauri: “Valdade piirid on nagu suured müürid ja ei taheta üle nende minna. Riik ei saa öelda, et ärge tehke tõkkeid, siin peaks terve mõistus töötama. Ma loodan, et omavalitsuste ühinemise järel kaovad need tõkked ära ja lapsed saavad hakata käima ka endises naabervalla koolis probleemideta.”
Vägisi tuleb pähe mõte – vähem koole, vähem probleeme!