Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Oluline säästukoht Eesti riigile oleks ülikallis presidendi institutsioon

-
26.01.2020
Viimane suurem kulu Eesti maksumaksjale oli presidendi poliitturism Antarktikasse.
© EPA/Scanpix

Uute Uudiste kaasautor ja Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson kirjutab sellest, kui palju saaks riik säästa ülepaisutatud ametnikkonna ja mõningate institutsioonide arvelt.

“Väikeses riigis nagu Eesti pole raha ja rikkust jalaga segada. Omajagu õigust on küll ka neil, kes ütlevad, et rahvas pole kunagi varem nii hästi elanud, ent me ei tohi unustada, et lahedal järjel inimeste kõrval leidub piisavalt selliseidki, kellele jutt rahva kasvavast jõukusest tundub osatamisena.

2018. aastal elas suhtelises vaesuses 21,7 protsenti ja absoluutses vaesuses 2,4 protsenti Eesti elanikest ehk ligi 300 000 inimest. 20 protsenti Eesti lastest elab ebatervislikes oludes, mis on krooniliste haiguste kasvulavaks. Need on karmid numbrid, mille kärpimiseks on tarvis nii riigipoolset tõhusamat sotsiaalstrateegiat kui ka eelarverahaga mõistlikumat ümberkäimist, et seda jaguks elatustaseme tõstmiseks mõeldud meetmete rakendamiseks.

Tuleks hoolikalt kaaluda, millele tasub riigi ehk siis maksumaksjate raha kulutada ning milliste väljaminekuteta saame kenasti hakkama. Diskussioon selle üle, kuhu riigi raha kulutatakse, peaks käima paralleelselt maksudebatiga, sest kogugu riik makse nii hoolsalt kui vähegi suudab ning muudetagu maksusüsteemi nii tõhusaks kui tahes, kui ninakad ametnikud raiskavad kogutud vahendeid mõttetutele reklaamikampaaniatele ning kultuurivallas liiguvad toetused etendusasutustele, mille nn looming valdavat osa rahvast ei kõneta, on midagi viltu. Ilma soovi ja tahteta laristamisest loobuda ning keskenduda kokkuhoidlikule, samas tõhusale eelarvevahendite kasutamisele, me soovitud tulemusi ei saavuta.

Kohti, kus riigiaparaat meie ühist varanatukes põletab, leiab piisavalt. Jääb üle vaid loota, et jõuame lähiajal kõikehõlmava auditini, mis näitab, millistes riigiasutustes pakutakse kvaliteetset ning vajalikku teenust ning kus tegeleb ametkond menetlemisega selle nimel, et enda vajalikkust simuleerida. Loota tuleb sedagi, et kui tõepoolest alustatakse ebamõistlikult paisunud riigiteenistujate armee kokkutõmbamisega, ei visku meedia ning opositsioon ülepaisutatud riigiaparaadi võtmetegijate kaitsele nagu see toimus Lemetti ja Vaheri puhul, nullides otsekui ülla eesmärgi nimel kõik katsed stagneerunud ametnikkonna tõhusamaks töölerakendamiseks.

Kas Eestile on tarvis ülikallist käilakuju?

Lisaks ametnikkonna vähendamisele on teisigi võimalusi hoida aastas kokku kümneid miljoneid eurosid, suunates need sotsiaalvajaduste katmiseks ning tervishoiuteenuse parandamiseks. Üheks taoliseks oma aja ära elanud kalliks ehteasjaks on Eesti Vabariigis presidendi institutsioon.

Eesti on parlamentaarne riik ning president on siin pigem esinduskuju või piltlikult väljendudes vapiloom. Kõik presidendile omistatud pädevused on võimalik delegeerida riigikogule, valitsusele, õiguskantslerile ja riigikohtule. Eesti Vabariigi toimimine ei kannataks sellest karvavõrdki. Pigem oleks presidendi pädevuste jaotamine asjatundlike institutsioonide vahel isegi otstarbekas, kuna välistaks pealiskaudsed, emotsionaalsed ja taustainfo puudumisest tingitult nõrgaks jäävad otsused ning reageeringud, millega praegune presidentuur eristub.

Muidugi on presidendi institutsioonil piisavalt pooldajaid, kes näevad selle otstarbekuse kahtluse alla seadmises suisa riigi aluspõhimõtete ründamist. Ent Eesti riik ei alga ega lõpe Kadrioruga, vaid meie demokraatia tagab parlament, ametkondade töö kindlustab valitsus ja õigusriigi toimimise kohtusüsteem. Ilma presidendita poleks Eesti karvavõrdki vähem tõsiseltvõetav riik, lihtsalt kaoks ära vajadus pidada üleval kogu seda ametnike ja teenistujate armeed, mis meie käilakuju ümber asjatab.

Presidendi kantseleist saab palka enam kui 50 inimest, nende seas viis autojuhti, kolm kokka, kelner aednik ja majahoidja. Pole just kuninglik õukond, ent Eesti oludes siiski selge priiskamine. Lisaks ostetakse teenuseid ka sisse. Presidendi kantselei kulutas läinud aastal palkadeks ja ülalpidamiskuludeks ligi 4,7 miljonit eurot. Millist lisandväärtust on aga presidendiinstitutsioon selle raha eest riigile andnud? Ei saa ju tervisespordiüritusi või põgusaid ent erilise tulemuseta kulgenud välisvisiite, Antarktika jääväljade külastamisest rääkimata, hinnata poliitiliste õnnestumistena. Presidendi kui tasakaalustaja roll on aga jäänud viimasel ajal selgelt alla tahtele õpetada, hurjutada ja noomida.

Me elame kaasaegses maailmas, kus sõna on vaba ja diskussioonis ei välistata ka kõige ootamatumaid teemasid. Igatahes oleks mõtet enne järgmist presidendi ametissenimetamist tõsiselt vaagida riigi esinduskujust loobumise häid ja halbu külgi. Teeme ühtlasi selgeks, kui arvukalt poliitilisi kõrgametikoht me siin oma väikeses Eestis jaksame ülal pidada. Plussidena presidendiameti kaotamisest võib kohe välja tuua selle, et lõppeks valimiste eelne piinlik poliitiline lehmakauplemine ning kaoks pikalt õhus seisev küsimus, et kui Eesti presidenti ei vali rahvas, siis kui legitiimne see ametipost ikkagi on.

Toetame abivajajaid

Järgmisel kuul tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Oma riik peaks olema kallis kõigile tema kodanikele. Sünnipäev on perepidu, põlvkondade ühtehoidmist ja ajaloolisi traditsioone esile tõstev tähtpäev, mida mingil moel ei väärtusta presidendi poolt korraldatav edvistav vastuvõtt väljavalitutele. Juba ammu oleks aeg lõpetada rahva jagamine käputäieks pidule kutsutud eliidiks ja toredust teleekraanilt imetlevaks tuimaks massiks. Just sellist eraldatust demonstreerib nn pingviinide paraad, kus osalevad külalised pole sageli parimad eeskujud, ning mille hilisemad seltskonnajakirjanduses avaldatud nupud muudavad suisa tsirkuseks.

Mitmed poliitikud, kaasaarvatud peaminister, on teatanud, et loobuvad sellel aastal presidendi vastuvõtust ning veedavad pidupäeva kõige kallimatega – oma peredega. Seda eeskuju peaksid järgima kõik poliitikud ja teisedki vastuvõtule kippujad.

Osalegem hommikusel lipuheiskamisel Toompeal, istugem koos pidulauas oma peredega, tundkem ühiselt uhkust oma maa üle, ent hoidugem pingviinistumisest. Raha, mis eksklusiivsete kleitide ja toretsevate frakkide õmblematajätmisest säästate, annetage lastehaiglale. Ostame juba selle reanimobiili ükskord ära!

Ülepaisutatud presidendivastuvõtu korraldamisest säästetud raha saaks aga kulutada märksa mõistlikumalt, näiteks laste mänguväljakute rajamiseks kõikjal riigis, sest pasundagu kliimahüsteerikud mida tahes, lapsed on ja jäävad meie kestmise ainsaks mõtteks.”