05.01.2021
Nii opositsioon tegutsebki.
“31. detsembril 1919. aastal sõlmiti Venemaaga rahuläbirääkimiste käigus vaherahu, mis lõpetas 3. jaanuarist 1920. aastal sõjategevuse Vabadussõja rinnetel. See sai võimalikuks, kuna läbirääkimisi pidasid riigile ustavad mehed.
Tartu rahulepingu sõlmimine on üks riigimehelikkuse eredamaid näiteid meie omariikluse ajaloos. 101 aastat hiljem korraldab valimiste tulemusena opositsiooni jäänud seltskond Riigikogu töö halvamiseks ja abielureferendumi läbiviimise takistamiseks rahva keeli öelduna „palagani“. Eelnõule esitatakse 9300 sisutühja parandusettepanekut, presidendi poolvend Raimond Kaljulaid teeb seda lausa roppuste vormis.
Viljandi vallas sündinud kunagine aatemees Jaan Tõnisson pööraks end hauas ringi, kui seda kuuleks. Repressioonide ohvriks langemise tõttu on tema viimne puhkepaik teadmata. Kas opositsioon ka ise aru saab, et Eesti riigi toimimisele ja mainele kahju tekitades saevad sama oksa, millel istuvad?
Kelle asja nad Riigikogus ajavad, ei tea, igatahes mitte Eesti asja, riigimehelikkusest rääkimata. Ma ei ole selgeltnägija, nagu endine rahvaliitlane, praeguseks sotsiaaldemokraat Jaak Allik, kes 9. detsembri 2020 „Sakalas“ referendumi teemal sõna võttes, väidab end teadvat, mida „EKRE juhid mõtlevad” ja mis on „EKRE tegelik eesmärk“.
Opositsiooni käitumine näitab, et nad ei pea millekski meie esivanemate poolt vabaduse nimel valatud verd. Samuti ei hinda nad meie veretule vabadusele eelnenud Moskvaga 1988–1990. a. peetud „seaduste sõja” kangelaste võitlust eesotsas lp. president Arnold Rüütliga.
Jurist Jüri Raidla on nimetanud seda „suureks ja karmiks mänguks“. Liialt kergelt tuli see vabadus, aga mis kergelt tulnud, seda ei osata hinnata. Eestis demokraatliku riigikorralduse taastamisega kaasnenud vabadusi ja õigusi kasutatakse aga täiel rinnal, sh. kodaniku õigust olla valitud Riigikokku, kuid unustatakse kohustus seista seal Eesti riigi ja rahva kestmise eest.
Kasutatakse piiramatut vabadust, et öelda, mida sülg suhu toob ja teha seda, mis aga pähe tuleb. Palk on ikka garanteeritud. Vene ajal liikus rahva seas anekdoot: mis see on – seisab, käib ja jookseb? Vastus: vene elu – töö seisab, viinavõtmine käib, palk jookseb.
Riigikogu töö vajab muutmist, kuid see ei ole käesoleva loo teema. Riik toimib vastavalt tema rajamisel püstitatud eesmärkidele kui õigused ja kohustused, vabadus ja vastutus nii riigi kui üksikisiku tasandil on tasakaalus. Vastasel juhul hakkab riigivanker õigelt teelt kraavi kalduma.
Olles pikka aega tähelepanelikult jälginud, mis poliitmaastikul toimub, ei ole kahtlust, et Kremlile on opositsioon teinud suurepärase uusaastakingituse, andes põhjust väiteks: eestlased ei suuda ise oma rahvusriiki valitseda. Kas tõesti peab meil kogu aeg võõrvõimu ähvardav vari peakohal varitsema, et ühtse rahvana toimetada? Meil ei lasta igavesti oma riiki mängida.
Meenuvad kirikumees Villu Jürjo sõnad 1990. aastal ühe Vabadussõja ausamba taastamisüritusel: „Ei tule kunagi aega, et me oleme vabad ja keegi ei taha meilt seda ära võtta!” See „keegi“ võib olla nii riigi seest kui väljast. Kui opositsioonil jätkub pisutki riigimehelikkust, võtavad nad oma nn. parandusettepanekud tagasi ja viskavad need sinna, kus nende koht – prügikasti. Referendum on ausalt rahvahuvides tegutsevate poliitiliste jõudude töövahend. Selle läbiviimist püüavad kõikvõimalikel ettekäänetel takistada need, kes oma tegelikku olemust ja eesmärke varjata soovivad.
Ando Tulvik
EKRE volikogu liige, EKRE Viljandi valla osakonna esimees