29.10.2020
Padjaklubitar tormas lehkavasse kaklusesse.
Kertu Moppeli arvamuslugu ERR-is on justkui õpikunäide tänaste lumehelbekeste põlvkonna mõttemaailmast.
Ei ole vajagi arutleda tema kajastatud indiviidi teemal, kellele näitleja on andnud nime enda rikutuse tasemelt. Just nimelt, see teatud liiki pea ja inimloomus ongi tema enda sisemaailma osa.
Miks on see lumehelbekeste mõttemaailm? Sest nemad arvavad, et eesmärk pühitseb abinõu, vahendeid pole vaja valida ja oma mõtte edastamiseks kõlbab ka ropendamine. Kui võitleme õige asja eest, võib virutada, millega tahes.
Kertu Moppel virutab “s…peaga” ja arvab, et see paneb asjad paika. Ei, näitleja langeb ise sama … pea tasemele, sest kogu tema loost ei jää meelde muud, kui üks ropp sõna. Sõnum hajus pahasse lehka.
Samamoodi arvas ka Mikk Pärnits – et kleiti selga pannes juhib ta tähelepanu probleemile. Juhtis aga oma ropule suuvärgile, mis tuli kohe meelde, pluss teistele surma soovimine.
Nagu ka üks bänd, kes kuuldes poisikeste, tulevaste mõrvarite jalgpallimängust siiliga, saatis nad ühte ropu sõnaga märgitud kohta. Kogu loost ei jäänud meelde siili kallal toime pandud jõhker kuritegu, vaid bändipoiste ropp suu, kelles noormõrvarid tundsid ilmselt ära omamehed – kes nii ropendab, on müüdav ja ostetav.
Kertu Moppeli kolleeg Kristel Aaslaid andis oma hääle septembrikuise karskuse reklaamile ja kui see sügisel taas kõlab, naeravad paljud: “Kristel teeb jälle joomises vaheaja.” Kertu Moppel on nüüd tasemel, kus temast kuuldes küsitakse: “Kas s…pea on jälle platsis?”
Aga üks kommentaator arvas nii: “Lugesin Kertu artiklit LGBT-aktivistidest. Hästi kirjutab, poleks oodanudki. Pooled kirjanikud (ajakirjanikest rääkimata) nii hästi sõnu seada ei oska. Ja kogu LGBT-moraalitus oli nii ilmekalt välja joonistatud. Viimase paari lõigu juures aga tabas ehmatus – ta vist ise pidas hoopis kedagi teist silmas.”
Terve lugu ERR-is aga jättis mulje, nagu oleks “Padjaklubi” Kristina lavale tormanud – sama eblakas, enesekeskne ja ajudeta, nagu Kertu Moppeli rollitüdruk.