Pandeemia kaob sõja varju, aga selle külm hingus on alles

Ukraina sõda on varjutanud pandeemiateemad, valitsus naudib, et pole selles osas enam tule all ja viimased uudised ei luba maskikandmise kadumist (kuigi ühistranspordis toimub juba iseeneseslik piirangute lõpetamine) – nii võiks kokku võtta koroonarindel toimuva.

Kui valitsus asus hiljuti koroonapiiranguid kosmeetiliselt maha võtma, siis käis läbi info, et Eestis hõlmas täisvaktsineerimine ainult 62% inimestest, mis tähendab, et tugevalt üle kolmandiku eestimaalastest jäi lootma oma immuunsussüsteemile. Miks aga protsent nii madalaks jäi?

Esiteks, teadlased ja arstid ei suutnud vaktsineerimise vajadust piisavalt ja veenvalt kommunikeerida. Selles osas ollakse ilmselt endiselt ateistlikus Nõukogude ajas, mil teaduse autoriteet oli nii kõrge ja vaidlustamatu, et teadlased ja arstid ei pidanud selgitusi jagama, neid lihtsalt usuti.

Nüüd elame infoajastul, kes teavet liigub tohutul hulgal, inimesed ahmivad endasse igasugust infot, neil tekivad küsimused, aga teadlased lihtsalt ei oska usutavaid ja lihtsaid vastuseid anda. Pealegi on liberaalses ühiskonnas inimestel suured isiklikud õigused-vabadused, ja egode ees pole teadusel lihtsalt piisavalt autoriteeti, eriti kui vastused inimesi ei rahulda.

Kuna Eesti inimesed ei saanud vaktsineerimise küsimärkide kohta ammendavaid vastuseid, tekkisid paljudel umbusk ja kahtlused, ning kuna hakati vaktsineerimisest hoiduma, kehtestas valitsus sisuliselt sundvaktsineerimise. See aga ajas põikpäisetel eestlastel, kes piitsasundi ei kannata, karva turri, ja vaktsineerimisest hakkasid paljud ilmselt trotsist hoiduma.

Sunnivastasus on Eestis tugevalt seotud ka valitsusvastasusega – vähemalt 2021. aasta teises pooles tähendas vastuseis sundvaktsineerimisele juba ka otsest vastupanuliikumist Kaja Kallase valitsusele. Näiteks MEM Cafe juhtum polnud üldsegi meditsiinilise taustaga, vaid selgelt ühiskondlik protest, millele võim vastas repressioonidega.

Naastes teadlaste ja arstide jännijäämise juurde kommunikatsioonivallas, oli nende suureks veaks ka ilmselge politiseerumine. Valitsuse ja teadusnõukoja suhetes ei jäänud kunagi muljet, et valitsus tegutseb koja soovituste järgi, vaid mulje oli, et teadusnõukoda pakub valitsuse poliitikale omapoolset tuge.

See ilmnes kõige paremini siis, kui Kaja Kallase valitsus vabanes teadusnõukoja esimesest koosseisust ja koda juhtinud Irja Lutsar hakkas kohe vastupidist juttu rääkima, tema asemele saanud Toivo Maimets aga jätkas täpselt valitsuse agendaga. Rääkimata perearstidest a la Joller, kes esindavad otseselt valitsuse joont, mitte arstivannet.

Pandeemia käib kuidagi juba maha, aga Kaja Kallase valitsus on endiselt sundvaktsineerimise lainel, esitledes kaitsesüstimist endiselt ainuõige variandina, kuigi juba pikka aega haigestuvad ka täislaksuga vaktsineeritud ja kogu pandeemiaruumi tuleks vaadelda juba saavutatud immuunsuse kontekstis, kus vaktsineerimine on vaid üks osa koroona tõrjumisel.

Pandeemia hääbumise taustal tasub veelkord meelde tuletada, kuidas Eesti ühiskond vaktsineerimata inimeste vastu üles ässitati, kuni selleni, et keeldujatele hakati nõudma valuvõtteid. Näiteks soovitas Reformierakonna “eetik” Margit Sutrop vaktsineerimata inimeste eemaldamist ühiskonnast ning teadusnõukoja psühholoog Andero Uusberg nõudis inimestele “väikese valu” tegemist ja nende tahte murdmist.

“Kui meil on reeglid ja sellest kinni ei pea, siis saad ühe hoiatuse, siis teise ja siis saad karistada. Muul moel inimesed seda kuulda ei võta. /…/ Empaatiline lähenemine ei tööta. Ja seetõttu mina pooldan vaktsineerimata inimeste täiendavat piiramist,” ütles “empaatiline” peaminister Kaja Kallas mullu oktoobris Vikerraadio saates “Stuudios on peaminister”.

Tänase Ukraina toetamise olukorras oleks paslik küsida, kas tasub ikka võtta tõsiselt nende inimeste toetust sõjas kannatajatele, kelle arvates “väike valu” ja “tahte murdmine” on igati aktsepteeritavad. Apartheidist ja fašismist sundvaktsineerimise ajal libisetakse kuidagi lihtsalt üle Venemaa fašismi vastasusele Ukrainas.

UU