Paul Oja: Mida Soome noortele liberaalidele koolis õpetatakse

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Soomlastel on põhjust häbeneda – ainult mitte oma rahvust ja rassi, vaid seda, et nad on oma tõelisest soome identiteedist lahti öelnud. Pilt on illustratiivne.

“Kui ühiskondlikel teemadel vaidlema hakatakse, selgub peagi, et iga osapoole seisukohad määrab ära väike, ühe käe sõrmedel üles loetav hulk väiteid või teese, mida vaidleja peab aksioomideks. Aksioomid on teatavasti juba eelduse järgi õiged väited, mida tõestama ei pea ning millele ehitatakse üles kogu muu argumentatsioon.

Õige ammu on taibatud, et oluline on istutada aksioomipõhi inimese teadvusse võimalikult varases eas. Uutes Uudistes tänavu jaanuaris ilmunud artiklis olen kirjeldanud, kuidas valitsev ideoloogia Soomes oma liberaalsallivaid väärtusi kooliõpilastele jõuliselt peale surub ning väga pahaks paneb, kui Põlissoomlased traditsioonilistele väärtustele tuginedes sellele protsessile vastu seisavad.

Ajakirjal Suomen Kuvalehti on kombeks avaldada igal aastal valitud kirjandeid emakeele üliõpilaseksamitelt. Ajakirja tänavuses 27. numbris (8. juulil) on ilmunud neli seekord sõelale jäänud teksti.

Olen sealt välja noppinud üksikuid lauseid, milles kirjutaja aksiomaatiline aluspõhi eriti reljeefselt avaldub. Pikemaid arutlusi ma siin tsiteerima ei hakka, sest internetist leiab praegu argumente ja tõestusmaterjali igasugustele väidetele. Nende valiku ja esitusviisi määrab aga just see, millistele aksioomidele kirjutaja tugineb.

„Minul on tihti raske olla uhke selle üle, et olen soomlane. Olla soomlane ja kuuluda valgesse rassi teeb mulle häbi, ja nii see peabki olema.“  Iiris Mäki, Oulu.

Tüdrukud on koolis tihtipeale musterõpilased. Ka see tütarlaps on liberaalse ideoloogia poolt propageeritud hoiaku õhinal omaks võtnud. Kas niisugune arusaam kedagi õnnelikumaks teeb – või aitab ainult süvendada vihkamist ja põlgust inimeste vahel, jääb lugeja enda otsustada.

Kielo Kiikeri, Tampere, kirjutab ajaloost, lipust ja rahvustundest.

„Oma ajalootundide vanglakaristuse ära kandnuna tean, et talvesõda liitis ühte kaheks jagunenud Soome.“

Kodumaa ajalugu käsitlevad koolitunnid tunduvad tütarlapsele vanglakaristusena. Hoiak on loodud. Mida ta seal „vanglas“ istudes siis veel teada sai?

„Rahvas jagunes kaheks ja võitles omavahel kodusõjas kõigest veidi rohkem kui saja aasta eest, ning pärast sõda valged võitjad said määritleda soomluse enda näo järgi.“

Milline õnnetus – soomlaseks olemise defineerisid need, tänu kellele Soome Vabariik üldse püsima jäi. Ja milliseks oleks kujunenud soomluse mõiste vastaspoole võidu korral – Soome Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis alates aastast 1918? Sellest ajalootundide „vanglas“ ilmselt ei räägitud.

Samuti jäi seal nähtavasti vaatluse alt välja küsimus, miks nii visalt kutsutakse Soomes kodusõjaks sõda, mille lõpetamiseks oli vaja 14. oktoobril 1920 sõlmida rahuleping naaberriigiga – kommunistliku Venemaaga.

„Varem või hiljem lüüakse endiste aegade eksklusiivse rahvustunde kirstu viimane nael ja lastakse see haua häirimatusse rahusse puhkama. /—/ Vaikne poolring heisatava lipu ümber ning sitkus võimatute ülesannete täitmisel äratavad uhkust ning tugevdavad rahvustunnet nagu enne, nii ka nüüd ja edaspidi. Ainult et lipu ümber tuleb kutsuda kõik.“

Huvitav, millisele lipuplatsile kõik tulla soovijad ära mahuksid? Ja keda nende seast siniristilipp enam huvitaks?

Reetta Saine Helsingist kirjutab, et traditsiooniline kujutelm Soome naisest on seni põhinenud „Kalevalast“ pärit Aino kujul.

„Varem kehtinud ettekujutus soome naisest ei sobi enam globaliseerumise käigus rikastunud soome identiteetide kirevasse kogusse,“ leiab ta. „Ainost tuleb omaks võtta uutmoodi kuju: nii mina kui ka mitmekeelne, hidžaabi kandev, mehe kehasse sündinud, Aasia päritolu ja kiilaspäine naine peavad võima olla soome naised.“

Mulle jääb arusaamatuks, miks kirjeldatud „rikastunud“ omadustega naine üldse Soome peaks pürgima ennast identifitseerima? Miks talle enda identifitseerimine oma sünnimaal, oma rahva hulgas ei kõlba?

Lauri Kuosmanen, Lahti:

„Vanaaegseid mõttemalle järgivad inimesed on järelikult väljasuremise ohus, mis minu jaoks evolutsiooni tähendab. /—/ Selline areng ei toimu siiski automaatselt, vaid meil tuleb kahjulikke mõttemalle aktiivselt meie süsteemidest ja kooskondadest välja kitkuda. /—/ Näiteks Donald Trumpi pääsemine Ühendriikide presidendiks on õudustäratav näide sellest, kuidas me oleme suutelised oma arengu saavutusi sekundite jooksul sügavasse prügikasti heitma.“

Milline õudus. USA sai presidendi, kes erinevalt oma mitmetest eelkäijatest ei alustanud maailmas ühtki sõda, kes sai Lähis-Ida lootusetult kinni kiilunud rahuprotsessi ometi kord paigast liikuma, kes on täitnud kõik oma põhilised valimislubadused ega nõustugi välja surema või laskma ennast kuskilt välja kitkuda – see on ikka õudne küll.

Lõpetuseks lisab Elina Jokinen, üliõpilaseksamikomisjoni emakeeletsensor oma kokkuvõtvas kommentaaris:

„Tänavu kevadel oli üliõpilaseksami emakeele kirjandi teemaks rahvuslus,“ kirjutab ta.

„Noored kujundavad oma rahvuslikku identiteeti olukorras, mil traditsioonilised arusaamad soomlusest enam ei piisa: Liiga paljude noorte suhe soomlaseks olemisse on praegusel hetkel „segane“, „vastuoluline“ või „häbistav“.“

Asjamehe ametinimetus on soome keeles „ylioppilastutkintolautakunnan äidinkielen sensori“.

Sensori-sõnale ei anna erinevad sõnaraamatudki muud vastet kui „tsensor“. Miks üliõpilaseksamikomisjoni tähtsat asjameest just selle nimega kutsutakse, seda mina ei tea, kuid tähendusrikas tundub see küll.

Kas on põhjust imestada, et mõnevõrra teistsuguselt aksioomipõhjalt üles ehitatud tekste äravalitud kirjandite hulka ei sattunud?”

Paul Oja, Uued Uudised Soomest

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused