Paul Oja: riikideülesest valitsemisest ja sanktsioonidest Roger Scrutoni pilgu läbi

Oma enesele tekitatud lugemisvõlga tasa tehes olen hiljuti imestusega märkama hakanud, kuidas targad inimesed minevikus mõtteid kirja on pannud, mis hämmastava täpsusega nüüdisaja sündmuste kohta kehtivad.

Roger Scrutoni (1944 – 2020), inglise filosoofi ja ajakirjaniku arvukaist teostest on eesti keeles ilmunud kaks raamatut – „Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad“ (tõlk. Hardo Pajula) ja „Kuidas olla konservatiiv“ (tõlk. Mart Trummal), ning tema osalusel koostatud „Pariisi manfest. Euroopa, millesse me usume“ (tõlke on üllitanud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks), kõik 2018. a. Neist raamatutest on kirjutanud Uutes Uudistes ka Urmas Espenberg.

Raamatu „Kuidas olla konservatiiv“ lugeja saab muuhulgas teada, et riikideülese vaidluste lahendamise organi idee käis välja ja selle üldised piirjooned visandas juba Immanuel Kant aastal 1795 oma kirjutises „Igavesest rahust. Filosoofiline visand.“ Scruton kirjutab:

„Kant oma lühikeses käsitluses igavesest rahust tunnistas, et rahvusvaheline õigus jääks alati puudulikuks, kui tema jõustamiseks poleks ühtki muud vahendit peale sõja. Ta soovitas seepärast „riikide liitu“, milles erinevad rahvusriigid sõlmivad kokkuleppe anda omavahelised vaidlused lahendada kesksele organile, kus kõik on esindatud. See ettepanek viis lühiajalise Rahvasteliidu loomiseni Esimese maailmasõja järel ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni moodustamiseni pärast Teist maailmasõda.“

Idee sai tehtud teoks, kuid Kanti ideaalse nägemuse toimiva teostumiseni miskipärast ei jõutud. Kahe maailmasõja vahel eksisteerinud Rahvasteliit oli üldse üks naljanumber. Viktor Suvorov on kusagil kirjeldanud, kuidas kõige karmim karistus, mille Rahvasteliit Nõukogude Liidule tolle röövelliku kallaletungi eest Soomele 1939. a. välja kuulutas, oli „moraalne embargo“. Me aevastame teie moraalse embargo peale, olevat olnud N. Liidu vastus.

Roger Scruton jätkab:

„Niisiis näib Kant vaid osaliselt toetavat riikideülest valitsemist, nagu me seda nüüdseks tunneme. Tema meelest saaks Rahvasteliit olla reaalsus vaid juhul, kui sellesse ühinenud riigid oleksid tõeliselt suveräänsed, tõeliselt rahvaesinduslikud ja tõeliselt õigusest lähtuvalt valitsetud. See ei kehti täiesti ilmselt suure hulga tänaste ÜRO liikmesriikide puhul ja kindlasti mitte selliste puhul nagu Põhja-Korea, mis on olnud suurimaks ohuks oma vahetutele naabritele. Sellised riigid ei ole tegelikult suveräänsed üksused, vaid pigemini kutsealuste armeed kurjategijate käsutuses. Võimu teostavad need kurjategijad, mitte rahvast esindav valitsus, veel vähem tugineb võim õigusele, olles pigem ühe partei diktatuuri masinavärk, mida täiendavad maffialaadne klientism ja perekonnasidemed.“

Siin hakkab tunda andma nüüdisaegne revolutsiooniliste jõudude tendents – pumba juurde pääsedes hakatakse tähtsaid otsuseid tegema nii, et tähtsaim koht ja suurim sõnaõigus on ideoloogilistel doktriinidel. Võrdsus on ju eriti püha sõna, ja kõikidel riikidel, nende olemusest ja taustast olenemata, peab olema võrdne õigus maailmapoliitikas kaasa rääkida.

Veel kord sõna Scrutonile:

„Kanti hoiatustest hoolimata on riikideülesuse idee propageerijad järjekindlalt väitnud, et kõik vaidlused riikide vahel tuleb usaldada rahvusvahelise õiguse hooleks ja sõjalise jõu appivõtmist ei saa ühelgi juhul õigustada, kuni kõik seaduslikud vahendid pole täiel määral ära proovitud ja ammendatud. Sellise hoiaku juurde on jäädud isegi juhul, kui üks vaidluse osapool on täiesti despootlik või totalitaarne võim, mis valitseb jõule ja mitte õigusele tuginedes. Väidetakse, sellist riiki saab sundida täitma oma kohustusi rahvusvahelise õiguse ees sanktsioonide abil ja sanktsioonid ei ulatu sõjalise tegevuseni, sest need austavad selle riigi suveräänsust ja iseseisvust, kelle vastu neid rakendatakse.“

Lääneriigid on praeguseks vastu võtnud neli seninähtamatult karmide sanktsioonide paketti. SAPTK portaal Objektiiv on avaldanud Poola peaministri Mateusz Morawiecki kümnest punktist koosneva kava, mis senistest sanktsioonidest veel tüki kaugemale lähevad. Seniste meetmete mõju kohta võiks Mariupoli või Harkivi elanike käest küsida, kuidas tundub, kas pommitamine ja kahurituli elamukvartalite pihta ikka on viimasel ajal kõvasti hõredamaks jäänud.

Sanktsioonides nähakse imevahendit, hõbekuuli, mis nõiutud koletise maha võtab. Roger Scrutonil on sanktsioonide mõju kohta oma arvamus:

„Samas ei ole mingit kahtlust, et sanktsioonid kahjustavad rahva huve riigis, mille vastu neid rakendatakse. Esmatarbekaupade puudus, ekspordist ja impordist sõltuvate majandusharude kokkukukkumine, üldine sotsiaalsete suhete kahjustumine musta turu läbi – kõik see aitab kaasa vaesuse ja usaldamatuse levikule rahva hulgas, põhjustades raskusi ja – nagu väideti Saddami Iraagi puhul – isegi nälga. Ent just selsamal põhjusel võivad sanktsioonid valitseva eliidi võimu pigem tugevdada kui nõrgestada. Kimi perekond ja sõltlased on saanud hiigelkasu näljast, mis on nende tõttu osaks saanud Põhja-Korea rahvale, ja rahvusvahelise kogukonna koostöö, mis on aidanud kindlustada olukorda, kus põhjakorealased elavad ilma lootuseta, on vaid täiendav kingitus valitsevale türanniale.“

Ei tundu just võluvõtmena sõja lõpetamiseks.

Minul aga on tekkinud küsimus: mida kuradit teeb vene bandiitide kamp ÜRO Julgeolekunõukogus – pealegi püsiliikmena, kellel on kõigi otsuste suhtes vetoõigus?! Võidakse väita, et püsiliikme väljaheitmiseks pole põhikirjas vastavat protseduuri ette nähtud. Järelikult tuleks selline protseduur kohe välja mõelda, üldkogul vastu võtta ja viivitamata ellu rakendada. Peletisel oleks siis tähtis kihv lõugadest välja rebitud. Moskva propaganda aga võib kurja Läänt hukka mõista palju tahab, ta teeb seda niigi kogu aeg.

Paul Oja