Paul Oja: silmade avanemise aeg  

Arvamus,
©AP/Scanpix
Poliitikat tuleb vaadata selgete silmadega. Pilt on illustratiivne.

EKRE Soome osakonna liige Paul Oja vaatleb seekord poliitikat veidi laiemalt ja maailma mastaapides.

“Äsja möödunud aasta jooksul on meie ühiskonna elu hakanud üha kiirenevas tempos lahku liikuma. Võimul olev eliit, poliitikud, kelle ülesandeks on ühiskonda juhtida, liiguvad ühele poole, suur osa rahvast aga hoopis teisele poole.

Inimesed on möödunud aasta jooksul üha aktiivsemalt hakanud järele mõtlema selle üle, mida neile räägitakse. Üha rohkem inimesi on hakanud taipama, et teps mitte kõik pole kuld, mis hiilgab. Lihtsamalt öeldes – poliitikud valetavad rahvale palju. Ja valetajate vastu kaob usaldus kiiresti.

Miks, pagana päralt, valetatakse inimestele? Miks ei võiks ühiskonna elu korraldajad otse ja ausalt välja öelda, et nüüd on asjad nii ja nii, meie tahame, et nad oleks teisiti, ja sellepärast teeme nüüd nõnda ja nõnda.

Pro et contra

Katoliiklik mõtleja professor de Oliveira on oma uurimuses „Revolutsioon ja vasturevolutsioon“ näidanud, et nüüdisajal on ühiskonna põhiliseks vastuoluks vastasseis revolutsiooniliste ja vasturevolutsiooniliste jõudude vahel.

Kõigi revolutsioonide ema aga pani juba 1789. aastal Prantsusmaal paika ühiskondlike jõudude jagunemise kolmeks. Revolutsiooni käigus tekkinud Seadusandlikus Kogus jagunesid saadikud vastavalt oma tõekspidamistele järgmiselt: revolutsiooniliselt meelestatud saadikud istusid vasakul, konservatiivsed paremal, nende vahele aga jäi piirkond, mida kutsuti „soo“.

See jagunemine on väga jämedalt üldistav, kuid kehtib üllataval kombel tänapäevani. Revolutsiooniliste liikumiste esindajaid kutsutakse vasakpoolseteks. Revolutsioonilistele tendentsidele vastupanu osutavaid ehk konservatiivseid jõude kutsutakse parempoolseteks. Ja neid jõude, kellel ideoloogiat asendab püüdlus võimule pääsedes oma taskuid täita ja priskelt ära elada – „sooks“ neid küll ei kutsuta, korruptantideks aga küll. Vaatleme neid jõude veidi lähemalt.

I Revolutsioonilised jõud

Igasuguse revolutsiooni olemusse on programmeeritud olemasoleva ühiskonna aluste hävitamine. Kuidas see võikski teisiti olla?! Ülemaailmne töörahva võitluslaul „Internatsionaal“ A. J. Kotsi venekeelses tõlkes esitab asja väga avameelselt: Весь мир насилья мы разрушим до основанья, а затем мы наш, мы новый мир построим, – кто был ничем, тот станет всем. Kogu vägivalla maailma me hävitame maatasa, siis aga ehitame üles meie endi uue maailma – kes oli mittemiski, see hakkab määrama kõike. See laul oli Venemaa ja seejärel Nõukogude Liidu riigihümniks 1918. aastast kuni 1944. aastani välja.

Kõigepealt ikka lõhume maha, siis hakkame vaatama, mis edasi saab. Lõhkuda on ju nii tore ja kerge. Eriti kui võib ennast seejuures tunda võitlejana inimkonna õnne eest, suure heategija ja sangarina. Aga et vägivalla hävitamise käigus hakkasid kohe pead giljotiini alt veerema, kümned miljonid surid nälga või hukkusid GULAG-i vangilaagrites, Stalin ja Hitler alustasid Teist maailmasõda – mis teha, inimkonna õnn nõuab ajutiselt ohvreid.

Ah et kuidas ehitamisega jääb? No sellega läheb veel natuke aega, neetud kapitalistide vastu võideldes on ju tarvis kõik maha lõhkuda ja ära lagastada. Aga järgmine põlvkond kindlasti…

Neomarksism on eriti võigas

Kui suured sõjad olid peetud, oli ühiskond arenenud nii kaugele, et traditsiooniline rõhutud töölisklassi võitlus kapitalistlike vereimejate vastu hakkas nagu ära vajuma. Joonas Konstigi essees „Kultuurimarksism kui vandenõu“ on ära toodud Herbert Marcuse tsitaat ühe Ameerika ametiühingujuhi meeleheitlikust avaldusest:

Kogunesime tihti ametiühingute majja, arutasime tööliste kaebusi ja mõtlesime abinõudele.  Kuid enne järgmiseks päevaks tehase juhatusega kokku lepitud koosolekut oligi asi juba korda aetud ja ametiühing jäi puuduse kõrvaldaja aust ilma. Firma annab nüüd töölisele kõik, mille eest oleme võidelnud. Me peame leidma muid asju, mida tööline tahab, aga juhtkond ei ole nõus talle andma. Me otsime neid. Otsime hoolega.”  (Koost. Timo Vihavainen jt. Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. K & K Helsinki 2017. lk 64-65)

Toosama Marcuse tegi 1960. aastatel hiilgava avastuse: kui töölisklassi eest enam hästi võidelda ei õnnestu, hakkame võitlema vähemusrühmade võrdsete õiguste eest. Neid rühmi on ju palju – neegrid, muslimid, omasooiharad… ja kui väheks jääb, siis leiutame juurde. See võitlus juba otsa ei saa ja inimkonna õnne eest võitleja aupaiste kadumist pole kunagi karta.

Lõhkumine kui eesmärk

Vana maailma mahalõhkumise siht on endiselt au sees. Vahendeid selleks on palju. Traditsioonilise perekonna lõhkumine. Rahvaste segamine amorfseks massiks, mis eeldab rahvusriikide hävitamist – sest juurteta ja kodutundeta massile on hõlpsam sisendada mistahes ideid. Isikliku arengu nimel pingutamine asendada himude rahuldamisega – et kellelgi ei tuleks pähe mõtlema hakata ja ebamugavaid küsimusi esitada…

Selline on revolutsiooniline ideoloogia. Ideoloogial on paraku üks omadus, mis tema praktilist kasutuskõlblikkust tublisti vähendab – ta seab esikohale teatud printsiibid ja kui tegelikkus nende järgi hästi painduda ei taha, siis seda halvem tegelikkusele. Siis võetakse kasutusele sunnimeetodid.

II Vasturevolutsioonilised jõud

Newtoni mehaanika 3. seadus ütleb, et mõjuga kaasneb ilmtingimata ka vastumõju. Kui mina lükkan seina mingi jõuga, siis sein lükkab mind täpselt sama suure jõuga vastassuunas, et püsti püsida.

Ka vasturevolutsioonilised jõud ehk konservatiivid on sunnitud revolutsionääre piisavalt suure jõuga tagasi suruma, et ühiskond püsti püsiks. Alati ja igal pool see ei ole õnnestunud ja tulemuseks on olnud suured pahandused. Konservatiivide sihiks selles võitluses on säilitada kõik normaalne, loomulik ja sellisena säilitamisväärne – au sees olev perekond, tugevad, suveräänsed rahvusriigid, isiklik püüdlemine teadmiste ja vaimsete saavutuste poole…

Konservatiividel pole vaja välja mõelda eraldi ideoloogiat. Nende eesmärke teenib kõige paremini tõeste, adekvaatsete teadmiste levitamine.

III Omakasupüüdlikud jõud. Korruptsioon

Vikipeedia teatab, et korruptsioon on ametiseisundi kuritarvitamine isiklikel eesmärkidel.

Korrumpeerunud tegelastele, on nad siis poliitikud, ärimehed või kes tahes, on loomu poolest omane püüd oma tegevust võimalikult tiheda saladuskatte all pidada. Igasugused kavalad ja ebaõiglased kombinatsioonid kardavad kõige rohkem avalikkust ja ausust.

Korruptsioon on kindlasti niisama vana kui inimkond ise. See on inimesele ürgomane omadus, üks nendest, mis teda arengus alla looma poole tagasi kisub. Ka konservatiivid pole selle kiusatuse eest automaatselt kaitstud. Seepärast tulekski ajal, mil seadusandliku pumba juures on mõni aus poliitik (jah, ma olen ikka veel nii naiivne, et usun selle mõnikord võimaliku olevat), seadused nii läbipaistvaks teha, et korruptsioon oleks võimalikult tülikas teostada ja võimalikult lihtne avalikkuse pilgu alla tirida.

Mis siis sellest ülilühidast ülevaatest selgub?

Vasakpoolsete ehk revolutsionääride eesmärgiks on inimkonna õnne eest võideldes kogu ühiskond pahempidi keerata, senine areng nii segi paisata kui võimalik ja kehtestada uus maailmakord, mille plussid vastupidi inimõiguste eest võitlejate kinnitustele on äärmiselt küsitavad, miinused aga selgesti näha igaühele, kes näha tahab ja vaadata viitsib. Inimeste enamikule ei õnnestu niisuguseid tulevikuväljavaateid müüa ilma inimeste päid propagandaga põhjalikult segi ajamata.

Korrumpeerunud tegelaste sahkermahker on valetamata lihtsalt võimatu.

Nii selgubki, et ainsad poliitikud, kellel pole põhjust rahvale valetada, on konservatiivid. Nemas kaitsevad asjade loomulikku seisu, loomulikku arengut, ja seisavad seega enamiku inimeste tõeliste huvide eest. Millega kutsuvad endastmõistetavalt esile raevukaid rünnakuid jõudude poolt, kellel on teistsugused sihid ja tegutsemisviisid.

Äsja möödunud aastat võiks nimetada ka silmade avanemise aastaks. Taas kord selgus, et kogu rahvast lõpmatuseni kotis ei hoia. Kartellierakondadel on tõsine hirm nahas. Nagu ühes Facebooki postituses lugeda oli, valimisteni jäänud aja jooksul krutivad nad konservatiivide vastu sihitud rünnakutele üha auru juurde – sest teisiti nad ei oska. Sellega aga avavad nad inimeste ees üha põhjalikumalt oma tegeliku olemuse.

Silmade avanemise aeg jätkub. 4. märtsi hommikul ärkame igal juhul teistsuguses Eestis kui täna.”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused