19.10.2020
Peaminister Jüri Ratas.
Üks Reformierakonna, sotside ja peavoolumeedia loodud müüte pajatab, nagu oleks Jüri Ratas EKRE poolt pantvangi võetud, sest pidavat kogu aeg rahvuskonservatiivide tekitatud skandaale siluma – tegelikkuses on peaminister hoopis opositsiooni lõksus.
EKRE puhul on kõik juba 2015. aastast ehk Riigikogusse pääsemisest saati täpselt teada – rahvuskonservatiivid on ägedalt massimigratsiooni ja homoagenda vastu. Sama on teada ka Helmede poliitiliselt mittekorrektse ja avameelse kõnepruugi kohta. Miski ei peaks enam üllatama ei üldsust, opositsiooni ega koalitsioonikaaslasi (kuid nad just EKRE “kodustamisest” ei unista).
Kui EKRE poliitikud ütlevad midagi otsekoheselt, algab paraku meedia toel kiire nõiajaht. Esimene rünnatav seejuures pole mitte EKRE, vaid peaminister, kellelt opositsioon tõttab selgitusi nõudma – selleks, et koalitsiooni üksteisele vastandada.
Näiteks väitis poliitorav Jürgen Ligi: “Helme poolt oli totter niigi alandatud Ratast veel pidemeni alandada ja talle avalik ultimaatum esitada” ja esisots Indrek Saar lisas omalt poolt: “Siseminister Mart Helme vaenulike ja vääritute sõnade eest vastutab eelkõige Jüri Ratas. Ratas on saanud terve nädalavahetuse sisekaemusega tegeleda. Ootame valitsusjuhti selgitusi jagama.” Opositsioon käitub nagu peremees riigis – nemad ässitavad ja nõuavad.
Pöördumised on sageli ka väga familiaarsed: “Jüri, kaua Sa EKRE pärast vabandama pead?”, “Jüri, võta ennast ometi kokku!”, “Jüri, kaua Sa seda talud?” Peaministrile püütakse igati sisendada, et “Sa oled ju oma poiss, meie mees, no tule üle, jäta need ekrekad!” Kõik opositsiooni noored ja vanad oleks justkui riigi ühe tähtsaima mehega koos karjas käinud.
Sellise pindakäimise põhimõte on lihtne: nii Reformierakond kui Keskerakond kuuluvad Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse, mistõttu peaks neil olema rohkem ühist kui kummalgil EKRE-ga. Just selle peale opositsioon rõhub: võitle meiega liberaalsete väärtuste eest, jäta need EKRE konservatiivsed.
Ilmselt just seetõttu laseb peaminister ennast opositsioonil mõjutada, näitamaks, et nagu terve liberaalne Euroopa, on ka tema selliste väärtuste eest, kuhu kuuluvad muuhulgas ka migrantide ja homode ülistamine.
Keskerakond võib olla liberaalsete väärtuste eest, aga ta ei pea seepärast olema Reformierakonna pideva kureerimise all. Võiks ju täiesti reformaritele öelda: jah, ma olen liberaal, aga olen ka peaminister ja otsustan ise.
Paraku on peaminister peaaegu alati kaasa läinud libaliberaalidest reformarite halamisega, et kui hukas on riik ja milline on mainelangus. Üksvahe tundus valitsuse infotundide põhjal, et Ratas on selgroo üles leidnud – ta pani reformarid ja sotsid ilusasti paika – aga nüüd on taas asi käest ära.
Peaministril peaks esikohal olema koalitsioon ja opositsiooni hala võiks tõsiselt võtta alles siis, kui neil midagi ka öelda on. Praegu aga läheb Ratas kaasa opositsiooni algatatud nõiajahtide, infooperatsioonide ja vandenõudega – võiks ju mõista, et need on mõeldud valitsuse kirstunaeladeks.
Kui peaministri väärtused erinevad tõepoolest EKRE väärtustest, siis tuleb see omavahel selgeks rääkida, mitte opositsiooni ettedikteerimisel. Keskerakond võib toetada geiagendat, kuid seda tuleb öelda koalitsiooni oma ringis, mitte asuda opositsiooni algatatud kisa peale neile (mitte koalitsioonikaaslastele) oma seisukohti selgitama.
Opositsioon näeb väga hästi, kui lihtne on “liberaalsete väärtustega” manipuleerides peaministriparteid mõjutada, ja tegeleb aktiivselt santaaži väljapressimiste ja sunniga, kaevates vajadusel ka ALDE-le ehk uue nimega Renew Europe´le. Nii on peaminister hoopiski opositsiooni pantvang.
Keskerakonnal ja Jüri Ratasel oleks aeg mõista, et ega nad kõigile armsad olla ei saa. Ka neil endil on omad väärtused, eriti oma venekeelset valijaskonda arvestades. Eestlastele ei meeldi näiteks 9. mail pronkssõduri ümber toimuv, kuid KE peab arvestama ka venelaste arvamusega. Nii kujundab KE iseendale käitumisruumi.
Kas on siis raske sellist suveräänset ja sirgeseljalist käitumisruumi ka koalitsiooni-opositsiooni suhetes välja kujundada? Lihtsalt öelda opositsioonile, et me oleme Isamaa ja EKRE-ga koostööpartnerid ja teie hala on teisejärguline, eriti kui te pole tõestanud, et ei tee seda õelusest. Sest pidevad katsed EKRE ministreid elimineerida näitavad, et RE-d ja sotse ei juhi mingid eetilised ja moraalsed seisukohad, vaid ehe soov valitsust kahjustada ja ise võimule tulla.
Nii et ka EKRE ühe ministri intervjuu Deutsche Welle`le on koalitsiooni siseasi, mitte opositsiooni võimalus seda lõhkuda. Peaminister Jüri Ratas võiks näidata selgroogu ja öelda opositsioonile otse: te pole võimul, meie oleme, ja me ei vii ellu teie agendat.
Üheski parlamentaarses riigis ei ole opositsioon riigi elu dikteerija, vaid seda on koalitsioon ja seda täiesti demokraatlike reeglite järgi. Ainult Eestis valitseb võimu kaotanud seltskond opositsioonipingilt edasi. Kui peaminister ei tõmba selget vahet koalitsiooni ja opositsiooni vahele, siis jääbki röökuropositsioon riigi elu edukalt mõjutama.