17.04.2020
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
PhD, pedagoog-metoodik Peep Leppik kirjutab rumaluse võidukäigust tänases infotehnoloogilises maailmas, kust oodanuks teaduslikumat lähenemist probleemidele.
„Oma loenguid inimesest psüühilise olendina alustan alati neist ürgsetest instinktidest, mida Loodus on meile andnud kaasa juba sadu miljoneid aastaid tagasi loomariigis, et aidata (automaatselt!) meil maailmas toime tulla. Üks paljudest on jäljendamise nähtus – loomad (ka inimesed) jäljendavad tahtmatult vanemaid ja autoriteetsemaid enese ümber – nii toimub lihtne õppimine-areng.
7. aprilli õhtul võis ETV2-s vaadata Ameerika dokumentaalfilmi „Uskudes dinosaurustesse“ (2019). Jäänud seda vaatama, hakkasin kahtlema, kas ela(n)me ikka 21. sajandil.
Kentucky väikelinnas otsustati ehitada puidust, muidugi loomulikus suuruses ja (NB!) kaasaegseid tehnoloogiaid kasutades Noa laev, et tõestada maailma loomist Jumala poolt ja selle elanike pääsemise võimalikkust Noa laevaga.
Sellise jandi oleks võinud isegi korraldada, kuid märgakem, et seda kõike tehtigi tões ja vaimus – dokfilmi kaadrid ei jäta mõistmiseks muud varianti. Suurtel rahvakoosolekutel naerdi evolutsiooniteooria üle, kerkisid esile põhulõuad „oma teooriatega“ ja valitsus oli nõus pea 150 miljoni dollarise toetusega. Nagu ikka, liitus kampaaniaga ka sellest kasu lootvaid ärimehi.
Vastaspoolt oli dokfilmis esindamas üks teadlane, kel peaaegu toetajaid polnud. Ning „Noa laeva“ avamispidustustel 2016. aastal ütleb teadlane kurvalt – ma jäin selles võitluses täielikult kaotajaks! Põhjusena toob ta kogu teadlaskonna kõrvale jäämise, sest keegi ei taha minna vastuollu valdavalt agressiivsete arvamustega, mida esindab „rahvas“.
Siin ongi tänase maailma võtmeprobleem! Hästi levivad kõik lihtsad, aga näiliselt „originaalsed ja innovaatilised mõtted“ – vaadakem kasvõi enese ümber! Kas suudamegi enam mõista, mis siin tegelikult toimub?
Paar inimest, kellega selle dokfilmi teemal rääkisin, olid vaimustuses – milline äriidee! Ja nad ei mõistnudki, et selle taga oli inimeste rumalus. Just Ameerikat jäljendame meiegi juba pikemat aega; eriti hariduse vallas, mis viinud arukuse (IQ) langusele. Kui nii jätkub, siis tuuakse meie koolide õppekavadesse varsti ka maailma loomisõpetus (muidugi evolutsiooniõpetuse arvel!).
Ja nii mõistangi Linnar Priimäe käitumist-sõnavara Raadio 2 hommikusaates – kaua sa lollusi (Goethe mittetundmisest rääkimata) talud! Põhimõtteliselt oli tal õigus – ligi 30 aastat on Eestis jäljendatud teisi, oma mõtlemist kõrvale heites. Jäljendamine oli küll suurepärane loomariigis ja/või inimühiskonna algul, kuid 21. sajandi „tark“ inimene arendagu-kasutagu eelkõige oma mõtlemist.
Kui 2018. aastal avaldati usaldusväärsed andmed inimkonna arukuse (IQ) langusest viimase 30 aasta jooksul ca 7 standartpunkti võrra ja sain lugeda eesti uurimust 2013. aastast meie gümnaasiumilõpetajate IQ langusest tosina aastaga üle 8 standartpunkti, siis asusin tõelise õpetajana (inimeste valgustamiseks!) kirjutama sel teemal pisikesi esseesid. Tulemusteta!
Neid ei taheta avaldada, rääkimata arutelude-nõupidamiste korraldamisest – et midagi ette võtta. Just taoline suund on väikerahvale saatuslikult ohtlik, suured rahvad elavad selle üle. Nii olen Linnar Priimäega samas seisus, kuid mitte võrreldavas – külakoolmeistrit ei kutsu ju keegi Raadio 2 intervjuud andma! Aga sõimata tahaksin tõepoolest… Õnneks olen oma viimaste aastate raamatukestega suutnud seda varjatult teha. Aga kes neid loeb ja tekstidest ei saada enam arugi; pigem toimib rumal võim.
Me hariduse „Noa laevaks“ on saanud PISA ameerika kasvatusprofessoritega selle sees. Need annavad nõu, kuis vaid ülbitseva-rumala õpilasega inimlikult „ümber käia“. Silmakirjalikkus jätkub hetkel sunnitud koduõppes IT-firmade rahasurvega. Aga kõikidest me rumalamad pole – näe, Soome, keda oleme ikka eeskujuks seadnud, saadab Yle teatel lähipäevil lausa lennukid Ukrainasse, et tuua töölisi oma põldudele (kõlab tuttavalt!). Ja põldudel Kuopio metsade-järvede vahel (oleme seal hulkunud) hakkavad need karantiiniaega tööga täitma.
See kõik on heaoluühiskondade probleem – juba üle 20 aasta oleme ju lapsukesi raskustest ja töödest lausa seaduse jõuga eemale hoidnud. Taoline hoiak on juba maale jõudnud. Siiski-siiski, Läti meedias sedalaadi hädaldamist pole. Või on põhjus selles, et töökasvatus on isegi läti lasteaedadesse sisse viidud? Sest ühel rahval, kes enam ise iseendaga toime ei tule, pole ka elujõudu ega tulevikku…
Küsimus pole alati Goethes, keda psühholoogid tagantjärgi tema loomingu ja loodusteaduslike tööde alusel on pidanud maailmas üheks kõige kõrgema IQ-ga inimeseks. Goetheni ei jõua tegelikult paljud. Et kasvõi tema „Faustigi“ pisut mõista, tuli Harzis päikeselisel päeval Brockenilt alla vaadata, Thales sõita üle Bodetali kuristiku Nõidade tantsuplatsile ja Walpurgishalles pisut mõtiskleda… Seegi pole vast kõigi jaoks nagu üks talupoeglik mõtlemine!
Oi, juba räägingi iseendale vastu – isegi talupoeglik mõtlemine on omane vaid talupojale endale. Seega – lollustest pole meil enam pääsu …
P.S. Põhjalikumalt raamatutest „Mure Eesti kooli pärast“ (2010), „Homo sapiens on suremas…“ (2017), „À propos …“ (2019) ja „Carpe diem!“ (2020).