02.10.2020
Inimene on endiselt Looduse normaalne osa, kuigi teda püütakse üha enam suruda looduslikest äpardustest loodud uusnormaalsuste rolli. Pilt on illustratiivne.
Selle aasta varakevadel ilmunud ja viimaseks jääv raamatuke „Carpe diem!“ lõpeb autori sõnadega: „Muidugi, oleme ju Looduse osa!“ Sellele eelnes Tuglase arutelu tema viimasest raamatust „Rahutu rada“ (1973) inimese vananemise kohta, mille ta võtab kokku: „Nii koltub vist rohi sügisel…“
See, kuis me oleme inimese (ja loomadki) tõstnud välja meid ümbritsevast Suurest Loodusest on viinud (või vähemalt viimas) täielikku mõttetusse – maailma mittemõistmiseni.
Mõelgem, milliseid arutuid vaidlusi ja meeleavaldusi toimub maailmas mehe ja naise rolli ümber, sest vaatleme neid Suurest Loodusest eraldatuna. Tegelikult on Loodus andnud mehele ja naisele selged ülesanded (liigi säilitamiseks!), millest tulenevad ka nende psüühilised erinevused (seda ei määra ÜRO ega Riigikogu).
Naist ei asendada keegi laste sünnitamisel ja nende üles kasvatamisel. Selleks on ta saanud Looduselt pikema eluea ja suurema vastupidavuse koormustele. Mehe roll on teha end naisele meeldivaks, naine viljastada (teda kaitsta) ning… minna oma teed (tööle?). Nii on olnud sadu miljoneid aastaid enamiku imetajate puhul.
Perekond on ju vaid mõned tuhanded aastad vana. Ta tekkis siis, kui mees juba suutis end, naist ja lapsi üksinda kaitsta ja toita. See sai teoks metalli kasutusele võtmisega, mis pani aluse ka paiksele külaühiskonnale (siiski talgutega). Varem andis pikalt kõigile kaitset ja aitas toitu hankida elu inimkarjas, kus sugupoolte vahelised suhted olid enamasti juhuslikud-korrastamata (tuntud kui emajärgne sugukond).
Aga perekonnast sai elu toel püsiv ja ühtlasi otstarbekas ühendus; isegi 70 aastat tagusest ajast ei mäleta ma oma küla(de)s ühtki abielulahutust. Talulaste looduspärane arendamine ja kasvatamine vastas psühholoogiateadusele endale. Ja taluelu ju sundis vaimsele tegevusele – mõtlemisele – lahendama probleeme. Meenutagem ka esimesi ärkamisaja maainimesi, kes koolis käinud vaid aastakese; Ado Reinvald ainult pool aastat, aga… nad olid mõtlejad! Inimest eristab loomadest ju keele abil toimuv semantiline mõtlemine ning kõlblus.
Perekonna kriis on ühelt poolt argielu olude muutumise tulemus ning teisalt me suurenev püüd naudingutele ja (nüüd kasvatatav) egoism. Lõuna-Eesti piirialal oli kunagi ütlemine: „Võta naine – regi taga, sünnib laps – kivi rees.“ Oma pere ja selle hoidmine tähendab ka vastutust, lisatööd ja paljustki loobumist. Võib arvata, et selleni jõuti veel 70 aastat tagasi ka inimliku mõttetegevuse kaudu. On suur eksitus, kui tänapäeval tehakse kooselu aluseks vaid seks, elu nautimine ja mõnuained.
Vaatan kurvalt neid noorikuid, kelle nägu reedab veinijoomist. Nii ongi neljakordistunud (!) erivajadustega laste arv viimasel kümnendil. 1920-dail selgitati Inglismaal, et madalama arukusega (IQ) lapsedki sigitati purjus peaga. On ka väga lihtne-kaunis öelda, et naine otsustab kõige üle vaid ise. Tutvudes portaali Saaga vahendusel oma suguvõsa ajalooga viimase 330 aasta jooksul, võis märgata, et lapsed sünnitati põhiliselt ema 20-30-eluaasta vahel. Teame, et pärast 40-ndat eluaastat on suur oht sünnitada Downi-sündroomiga laps. Karjäär ja kõik „tähtsamad“ põhjused sinna viivadki. Iseotsustamise eeldus on arukus.
Tänane kommertsmaailm kasutab ära just lihtsaid-vanu instinkte, mis ka kõiki kõnetavad (ole nii rumal kui tahes). Vaadakem, mis toimub kasvõi seksuaalsuse ümber ja… raha liigub. Meedias püütakse seda teemat alati sisse tuua, ehkki nii viime inimkonda pigem möödanikku. Pornofilmis nähtut peab nüüd teismeline nö armastuseks (ja mis tähtsus on siin enam sool). Veel 70 aastat tagasi nägid ju maalapsed loomade paaritumist, mis oligi neile loomulik loomade maailm.
Tammsaarelt ja Tolstoilt saime teada, et suur tunne inimeste vahel on midagi muud. Nüüd enam vahet pole – äsja kuulutas keegi noormees, et tal meeldiks kaamera ees seksida. On päris kindel, et Loodus maksab ükskord inimkonnale kätte mõnuainete, rasestumisvastaste vahendite ja igat laadi „naudingute“ eest, kus esmalt lähevad löögi alla väikerahvad. Ettevalmistus igatahes käib…
Meie arutu tahe üle olla looduses toimuvast avaldub viimastel aastakümnetel just suhtumises lastesse. Oleme toonud siia „innovaatilised kunstmeetodid“, mis vastuolus Looduse seaduspärasustega. Pidades last täiskasvanuga võrdseks ja andes talle „õiguse“ ise õppida seda, mis meeldib, oleme lammutanud ürgse pedagoogilise süsteemi lapse ettevalmistamisel täiskasvanuks.
Muide, ka laste karistamise vajadus on looduspärane – ürgne emainstinkt ütleb ette, millal last kallistada ja millal tutistada. Aga mõnuained (neist sõltumine) hukutavad alati looduspärase emainstinkti (ka isainstinkti) Loomakatsetes kiindusid inimesesse just need noorloomad, keda oli vajaduse korral ka karistatud. Või miks tänased lapsena hellitatud noored ei tahtvat isegi oma vanemate eest hoolitseda? Teaduse tarkus – just lapsepõlveraskused (traagika) on suurepärane kasvatuse käivitaja?
Looduses on mõeldamatu, et liigi sees teeb isend, mida ise tahab. Loomadel, kes elavad karjadena, on karja juht ja juhi abilised (dominandid). Need jälgivad eriti noorloomi ja kutsuvad neid vajadusel korrale. On täheldatud, et noored, kes karjas valitsevatele reeglitele ei allu, võidakse pärast korduvat korrale kutsumist isegi tappa. Aga inimeste maailmas – tihti hoopis õigustame-imetleme neid…
Ei juhtu midagi – alati on räägitud, et noorus on hukas! Ilus näide, et kurat tõesti on peidus detailides. Kui teismeline on võimeline saama emaks-isaks, siis on Loodus andnud talle kaasa vajaduse iseseisvuda. Just seetõttu algavadki noortel tülid vanematega (mis muidugi personaalse värvinguga). Nii on ja nii jääbki…
Liikudes rahva hulgas võib elukogenud pedagoog näha meie laste-alaealiste käitumise muutumist viimasel ajal üha jõhkramaks, mis on täiesti midagi uut. Ühe meie suurlinna kooli bussipeatuses laamendas päris hiljuti teismeliste kamp. Lasteaednikust pealtnägija jäi sestap seisma eemale; peagi sõitis ette noortele sobiv buss ja nad lahkusid. Nüüd võis näha, et bussipeatuses istus vanem naine, kes nuttis meeleheitlikult. Teda kõnetanud lasteaednik sai teada, et noored olevat lubanud eidekese tappa, kui see neile raha ei anna. „Ma hakkasingi kartma ja võtsin rahakoti välja, kust kogu mu raha ära võeti…“ – röövimine päise päeva ajal! Sedalaadi näiteid oleks veelgi, kui mitte vaadata meie elu läbi autoakna…
Arengupsühholoogiat teadusena tundev inimene jõuab alati looduspärasustest kõrvale kaldumise põhjusteni. On nagu aja märk (või on see harimatus-rumalus), et me „tagajärgede kaotamisel“ oleme hakanud välja mõtlema näiliselt ilusaid võtteid-meetodeid? Inimesel võib puududa kasvatus kommete-käitumise suhtes, seda on olnud läbi aegade. Kuid jõhkruse juured on nn kuldses lapsepõlves (ca 11-da eluaastani).
Siis peab lapsel olema selge, mis on lubatud ja mis mitte – lausa tingitud reflekside tasemel. Hiljem jõhkrust välja ei „kasvata“ – vastupidi, märgakem, et jõhkardid ise on salakavalad, teesklevad või isegi head suhtlejad. Õpetamine-kasvatamine enne ja pärast murdeiga on täiesti erinevad ka võtetelt-meetoditelt. Aga praegu peame last täiskasvanuga võrdseks? Kasvatust pole!
Olles palju kirjutanud Eesti kasvatusteaduse heast tasemest 1970-80-ndatel, mil tegin pikaajalist õpetavat koolieksperimenti, võib praegu öelda – teadus on Eesti õppekasvatustöö rakendusest välja visatud. Kuulnud, kuis 30 aasta eest kasvõi ÜPUI-d (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut) kiitsid sellega kokku puutunud saksa, taani, soome, norra ja välis-Eesti õpetajad ning uurijad, on see arusaamatu. ÜPUI tegevus lõpetatigi hiljuti, septembris! Sorava jutuga moodsalt lobisevad, kõigile meeldida püüdvad põhulõuad on aus.
Ja turumajandus töötab täie hooga edasi – isegi Stanfordi professorid on sellega kaasa läinud, mõeldes välja aiva „uusi ja innovaatilisi“ kunstvõtteid-meetodeid. Pole töökasvatustki. Arukas väikerahvas ometi nii ei toimi. Argument pole seegi, et 2013 selgitati teaduslike meetoditega gümnaasiumite lõpetajate arukuse (IQ) langus Eestis tosina aastaga üle 8 (!) standartpunkti, aga… rumal peabki end ju targaks!
Olles seoses G. Sorose 90-nda sünnipäevaga vaadanud kaht dokfilmi tema viimase aja tegevusest ja lugenud äsja ilmunud Edward Snowdeni raamatut, kipub vägisi pähe mõte rahavõimust! Kui nn vabakasvatus tuli 1960-tel Rootsi ideoloogilistel põhjustel, siis kardan, et nn pragmaatiline pedagoogika on USA-s leidnud pinna just rahastatud projektidega (mis meilgi ülihinnas). Ja kui see nii peaks olema, siis meie pisikeses Eestis võib ka Looduse tarkusest irduda kiiresti – isegi mitte kedagi jäljendades, vaid lihtsalt (lolli) raha abil…
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
