31.07.2019
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
Teadlasest õpetaja Peep Leppik kirjutab sellest, kuidas mõttelaiskus paneb eestlased tuima ükskõiksusega pealt vaatama seda, kuidas normaalne elu lammutatakse ja asemele pakutakse kulukaid lollusi.
„Kõik, mis aastate jooksul on toimunud Rail Balticu ümber, näitab ilmekalt meie mõtlemise muutumist üha algoritmilisemaks (teatud skeemide järgi toimivaks), mis tähendab sisuliselt kadumist.
On jäänud väike grupp inimesi, kes mõtlevad veel (loodan) Eestile ja tema rahva tulevikule. Sest vaadates täna (31. juulil 2019) Rail Balticu (RB) veebilehele, loeme, et toetus RBle on tõusnud (temast rääkimise) ajaloo kõrgeimale tasemele! Siin ongi peidus mõtlemise kängumine!
Tutvudes 2019 aprillis toimunud küsitluse (N=1005) tulemustega RB kohta sel veebilehel, torkavad silma meie inimeste kõrge enesehinnang ja pealiskaudsus. Kui 69% inimesi peab trassi mõju positiivseks, siis 71% vastajaist ei vaja selle kohta isegi enam infot (olen ise küllalt tark!). Kui need andmed vastavad tõele, siis on inimeste mõtlemisega tõesti midagi lahti – valitseb ülim pealiskaudsus.
Sel suvel on Läti ajakirjanikud liikunud edasi Riias ja Riia äärelinnades mööda RB trassi lausa kilomeetri haaval. Kogu trassi ehitamiseks võiks vahest isegi plaanitud 5,8 miljardist jätkuda, kuid Euroopa nõuetega trass on täis tunneleid-ülekäike, mis kõik tulevad projekteerida-ehitada – senistest ei sobi Riias alles jääma ükski (!). Palju elutähtsaid ehitisi tuleb lammutada ning uuesti rajada jne.
Nii kujunebki tasapisi trassi hind. Sel talvel väitiski Läti transpordiminister Tālis Linkaits, et RB ehitamine „läheb oluliselt kallimaks“ ja võtab palju enam aega. Minister vist teab, mida räägib! Ei tea see lätlane midagi – pikendagem trassi veel 100 kilomeetrit – tunneli kaudu Helsingisse. Sellestki räägitakse-kirjutatakse meil lausa tõsise näoga. Raha „kinkivat“ (küsigem – miks?) ju Hiina… Las käia!
Meie mõtlemisvabas ühiskonnas ei suuda (loe – ei viitsi) enam keegi teha vahet tõel ja mõttetusel. Sest mõttetus on nö originaalne ja uudne (resp. innovaatiline).
Meenutame, kuis ca 25 aastat tagasi hakati „uuendama“ Eesti kooli. Noored ametnikud ja „teadlasedki“ tulid välja tõsiteaduse vaatevinklist mõttetute, samas „uute“ ideedega. Mõtlesime toona, et see on nali – tegemist on vaid demokraatia lastehaigusega, kus igal inimesel õigus „oma arvamusele“, aga arukus-teadus panevad end lõpuks ikka maksma.
Eksisime – labaselt toodigi koolidesse „uus õpikäsitus“ (resp. lõhuti teaduslikul didaktikal põhinev õpetussüsteem). Kes aga rumalusele vastu seisis, oli vanamoodne/nõukalik ja neile suleti aastateks „vaba ajakirjandus“. Pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist Toonelasse olid teed täiesti valla.
Nüüd oleme lõhkise küna ees. Aga vastutajaid ei ole. Jah, rahvas peab lõpuks need kallid inimkatsetused kinni maksma (mis varjatult toimubki).
Sellega tuleb leppida, midagi muuta on hilja, arvab rahvas (küsitletavad!) RBst ise (kusjuures ühtmoodi alg- ja kõrgharidusega inimesed!). Aga akadeemikud?
Ei ole hilja – alaku see trass Riiast! Kahju tuleb mõistagi kanda, kuid see saab olema palju-palju väiksem praegu ees ootavast. Me ei mõtle juba ammu enam peremeestena (pigem sulaste-popsidena).
Muide, suve hakul tegin ajakirjanduses pöördumise – lapsed suvel tööle! Saatsin selle ka paarile ministeeriumile ja tähtsatele komisjonidele. Seekord isegi vastati, aga tundsin, et kõigile oli jäänud arusaamatuks pöördumise tõeline sisu (raha teenimise asemel just pedagoogiline külg) – vaid läbi raskuste kasvab mõtlev isiksus.
Ametnikele, kelle raha tuleb ju eelarvest (!), on tööst tähtsam alaealiste nn turvalisus. Ja eks ole tänapäevalgi nii palju ohte, sestap istugem edasi nutikate taga!
Nii „toodamegi“ edasi tahte- ja mõtlemisvõimetuid maailmakodanikke (ehkki ise peame neid loomingulisteks) isegi Eesti eest seisma. Aga teine küsitlus näitas, et nad lasevad siit ohu korral hoopis jalga! Pisarad lauluväljakul on vaid emotsioon. Kuhu vudid, kallis Eesti?
P.S. Süvenemiseks probleemi on võimalik lugeda autori brošüüre „Homo sapiens on suremas“ (2017) ja „À propos“ (2019).“