13.04.2022
Töökatkestus koolides võib pikaks kujuneda. Pilt on illustratiivne.
26. mail saab 95-ks akadeemik Endel Tulving, kes rõhutab, et inimese arukas tegevus toetub kolmele sambale – taju, mälu ja mõtlemine. Aga … viimastel aastakümnetel on meie rahvast saanud pigem ilukõnes lobisev, kohati isegi kultuuritu ja iseseisva MÕTLEMISETA rahvakild.
Karm hinnang, mis sobib tänasele maailmale üldse. Tammsaare kirjutas juba 1930-ndatel – me ei süvene enam millessegi. Soome YLE teatas äsja, et ca 5% nende koolide lõpetajatest on raskustes lugemisega ja 10 % arvutamisega (mis mõtlemise alus). Sinna oleme jõudnud muu maailma jäljendamisega (lihtne instinkt). Nii on asjalikkust meil hakanud märkamatult asendama silmakirjalikkus suurustava enesehinnanguga.
Tänapäeval, kus IGAÜHEL on „õigus“ isegi õpetajat (ja üldse koolis toimuvat) õpetada, oleme jõudnud absurdi, sest … noored kogemusteta õpetajad püüavad tihti nende „õpetuste“ järgi toimida – et paljudele meeldida või MOODSANA näida. Nii jätkubki kooli allakäik, mida näitavad just tõsiuuringud.
Miks kirurgi või keevitajat meedia kaudu ei õpeteta? Ehkki õpetamine ise on ju keerulisem. Rumalale inimesele sobib just muu maailma järele ahvimine, sest see loob mulje „laiast haardest“. Vahel tundub, et õige eestlane peabki õppima-elama välismaal, tulgu vaid enne surma Eestisse…
Moodsal ajal on koolitatud isegi õpetajaid, kes ei tea midagi PEDAGOOGIKA, DIDAKTIKA (õpetamisteooria), rääkimata PSÜHHOLOOGIA olemusest. Kuid klassi (õpilaste ette) ei tohiks lubada ju inimesi, kes ei tea, mida nad teevad, – meie väikerahva kultuuri hääbumine …
* * *
Laps nimetati üle 25 aasta tagasi isiksuseks, mis vastuolus loodusseadustega. Nii pandigi pomm alla laste arendamisele-kasvatamisele. Arengupsühholoogias tegi Jean Piaget (1896-1980) ju kindlaks lapse arengu nn kriitilised perioodid, mille möödumisel on last peaaegu võimatu ses vallas arendada. Näiteks kõne arengul on selleks esimese eluaasta lõpuosa ja teine eluaasta.
Paljud mugavad vanemad said signaali – laps arenegu vabalt, ärge sellesse sekkuge – kiitke teda vaid, sest pahandamine tekitavat stressi (samas – loomakatsetes selgus, et noorloomad, keda kiitmise kõrval vajadusel ka karistati, kiindusid kõige enam katsetajasse – looduse tarkus).
20 aasta eest avastas meie uurimisgrupp laste kõne arengu järsu languse. Nõudes logopeede-tugiisikuid, me ei tea, et need ei saa mahajäämust arengus „ravida“. Ärme imesta, et sellises olukorras „ei jätku“ enam õpetajaid. Võlusõnaks on motivatsioon, millest vadistajad ei tea ise midagi emotsioonidest.
Mõtlemisvõime langus otsustajate tasandil on viinud ohtlikult pseudoteadusse, kus arutelud ideoloogilised ja nn otsustamine skeemide-keeldude ning raha toel.
Vaimne areng toimub ju looduspäraselt – välismaailmast võtame info vastu meeltega (nagu loomadki) ja osa vastuvõetust salvestub MÄLUS (osalt nagu loomadelgi – teadvustamatult). Mälus olevat infot kasutab inimene mõtlemisel. Seega – lugegem rohkem! – inimene kasutab mõtlemisel (ema)keele semantikat.
Me pole võimelised keerukalt, sügavuti, ettevaatavalt-loovalt mõtlema, kui mälu tühi (nutikas olgu faktikontrolliks). Akadeemik Juri Lotman ütleb äsja ilmunud 1989. a. Müncheni-intervjuus, et on püüdnud hoida õpilasi keerulise teoreetilise kirjanduse liigvarase lugemise eest, põhjendades – teadusteooriate mõistmiseks tuleb esmalt omada palju faktimaterjali.
Teadust mõistabki haritud inimene. Aga lapsel on ju jõuökonoomia ürgne instinkt ja kui ta saab veel ümbrusest pidevalt kinnitust – faktiteadmisi pole vaja omandada, siis tulebki kaotada eksamid! Võib TARGUTADA ja jäljendamise instinkti toel korrata moodsaid sõnu-lauseid – mõtlemine skeemide järgi.
Neid inimesi on ilm täis. Kel hea mälu, sõnavoolavus ning ego kõrge, tunneb end (eriti mõne tiitl toel) kõneisiku-eksperdi-nõustajana (ehkki pole ise avanud ühtki tõsiteaduslikku raamatut!). Tähelepanu leiab üha enam VÄLINE – originaalitsemine-riietus enda värvimise-tätoveerimiseni, ikka n.ö. pildil olek. Ja milliseid nimesid oleme hakanud lastele panema – keerulisi ja võõramaiseid. Või meie kommentaarid – milline vabadus? Kui vaimukustki pole, siis … See kõik räägib midagi olulist meie mõtlemise-arukuse tasemest.
2018. aastal kajastas Euroopa ajakirjandus arukuse (IQ) olulist langust viimastel aegadel 7 standardpunkti (NB! Eesti gümnaasiumilõpetajatel 2001-2012 isegi 8 (!) standardpunkti). Akadeemik Jüri Allik hoiatas selle eest juba üle 10 aasta tagasi. Meil ei taha keegi sel teemal isegi arutleda – kuna nõuab alusuuringute tundmist.
Asjatundja ütleb – see on õpitava vähese salvestamise ja vaimse töö kahanemise tulemus (ka J. Bruner). Põnev lobisemine tundides ise ei arenda! PISA-testidega võrdleme ju rumalaid omavahel – oleme vaid „targad rumalad“. Kõik lihtsustub elus – lauluvõistlustelgi taotakse üht fraasi 16 (!) korda meie mällu. Ja ülikoolid ongi hädas arstide-inseneride koolitamisega. Me meediaski on tähtis õppekeel koolivõrguga, mitte langev õpetamise tase koolides üldse…
Ärgem unusta, et faktiteadmisi EI TUUBITA s.t. ei viida mällu mõtestamata vaid salvestatakse esmatajujärgsete erinevate protsessidega – didaktikateadus. Laps tuleb panna vaimselt pingutama ja tähelepanu koondama. Alushariduses, kus ülitähtsad MÕISTED, ja pärast murdeiga toimub see siiski täiesti erinevalt, millest oleme juba palju kirjutanud. Mõtlemise arendamisel on hädavajalik, et inimene (laps) mälus oleva materjaliga sooritaks tihti mõtlemisoperatsioone – võrdlemisest üldistamise ja abstraheerimiseni. Nii arenebki mõtlev inimene. Kui 1989 sai(me)n esmakordselt loa pärisvälismaale sõiduks, siis (meenutasime seda Reedaga) polnud meile seal midagi üllatavat (!) – mõtlevate inimeste asi… Hm!
* * *
Märkamatult on peale kasvanud põlvkonnad, kes näinud elu põhiliselt läbi auto akna. Arengupsühholoogiline (looduspärane) tõde on see, et mõtlemise arenguks tuleks lapsel vahetult-aktiivselt (!) kokku puutuda ümbruse (looduse ja maailma) keerukusega, sealsete raskuste-probleemidega (just tööga seoses) ja neid ületada. Ja kuueaastane metsaküla laps, kes oma ümbruse läbi tuhninud, tunneb maailma palju paremini, kui läbi autoakna Euroopat vaadanud lapsuke. Sest nii on olnud miljonid aastad ja nii jääb.
Ekraanide taga maailma TAJUMINE arendab vähe (J. Gibson). Aga elus tuleb võtta kätte ka nutikas. Tõsi, arvuti ongi suurepärane vahend aruka-mõtleva täiskasvanu käes, kuid enne tuleb/tuleks arukaks saada…
IT ise vajab ka enam mõtlejaid – märgakem, et mitmed uuemad nn lahendused (tehnoloogiliselt küll keerukad – raha! raha!) pole inimese jaoks enam mõttekad. Teatavasti viis ka Tiigrihüpe meie kooli langusse. Aga sedagi ei usuta – vastava suuna andja oli samuti akadeemik (kes paraku ei tundnud arengupsühholoogiat ega didaktikat). Laps ja täiskasvanu on erinevad, aga just mõtlemise areng algab looduspäraselt – sellest tuleb lähtuda.
Ning arukas inimene leiab kasulikku Vene telekanalitestki (hetkel küll vähe) ja Lenini teostest, aga märkab samas üha enam rumalusi Eesti argielus – ta on 21. sajandi Inimene. Talle pole vaja küll midagi keelata. Teatavasti on just must-valge maailmakäsitlus mõtlemise enda surm…
* * *
Elukogenud vanainimesena tahan inimeste juurde, kes elasid veel 75 aasta eest. Aega tagasi ei taha (see oli ju absurdne), küll aga inimesi. Kuulnud palju nende (enamasti 6-klassilise haridusega taluinimeste) nappi juttu, ei tulnud kordagi pähe, et nad ilutsevad – nad rääkisid, mida teadsid-mõtlesid – olid kõlbelised-loomulikud. Nad ei lobisenud pedagoogikast-psühholoogiast, aga pere ja kodu olid väärtus ning seal toimuvaga ei trügitud laadale (resp meediasse)…
Lapsi kasvatati a´ priori looduspäraselt läbi töö (taastama ka meie iseseisvust). Nüüd arvame, et „teame kõike“ kasvatusest, rääkimata muust siinilmas, aga oma lapsi kasvatada (saati arendamisest) ei oska. Kuhu lähed küll, „tark“ INIMKOND?
Viimase lõigu (ja essee) mõtestamisel lähtub TEADUS normaaljaotuse kõverast (nn Gaussi kõverast). See toimis inimeste juures siis ja ka praegu, ainult osad on vahetunud – mis toona oli erand, on nüüd enamus ja vastupidi. Üldistades aga üksikjuhtumeid (eriti meedias), sureb ka deduktiivne mõtlemine. Miks, küsib mõtleja? Ja vastab ise (hm!) – heaoluühiskonnas viivad jäljendatud „tarkus“ ja inimmõtlemist välistavad protsessid, mis pole looduspärased, alati rappa…
Peep Leppik, üks vananev koolmeister, pedagoog-metoodik (PhD)
(artikkel on lisaks veebiloengule „Inimese kujunemine arukaks olendiks“)
P.S Mõni aeg tagasi kõnetas mind tuntud Eesti jurist, kes ütles, et temale on arusaamatu, mis toimub koolis. Alaealine (lapsest rääkimata) on õiguslikult ju piiratud teovõimega, kuid nüüd küsivad TEMALT täiskasvanud (!) õpetajad ja isegi teaduskraadiga kasvatusteadlased, kuis TEDA tuleks õpetada-kasvatada -?!
