24.10.2019
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik.
Pedagoogikateadlasest õpetaja Peep Leppik kirjutab lasteaia uue õppekava kahest tööversioonist, nende puudustest ja vastuoludest.
„Arutusel on lasteaia uue riikliku õppekava projektid. Vaatamata HTM-i oma suuremale põhjalikkusele, ähvardavad siingi endised ohud – projektis pole ju lõpuni lähtutud teaduspõhisest (!) arengupsühholoogiast või pole selle ala inimesi Eestis olemas.
Aga varasema töörühmaprojektis pole teadust üldse olemas! Käibib viimase paarikümne aasta mudel „lapsest kui väikesest täiskasvanust“, mis viinud meid juba rappa. Erinevad inimesedki (demokraatia!) gruppides „teevad tugevuse nõrkuseks“ – ? Vabariigi algul koostasid 6-klassilise algkooli õppekava ju 2-3 kooli hästi tundvat inimest ja tulemus oli suurepärane.
Et lapse areng enne kooli on maailmas väga põhjalikult läbi uuritud, allakirjutaja poolt ka käsitlust leidnud, siis piirdume siin vaid põhimõtteliste märkustega.
Lapse areng murdeea alguseni (ca 11 aastani) on täiesti erinev arengust pärast murdeiga. See ongi tuhandete aastate vanuse pedagoogika aineks. On ju moemõte, et laps on täiskasvanuga võrdne. Ei ole! Siin ongi konks.
Enne kooli on tähtsaim lapse üldine arendamine (koos kasvatusega). Õpetamine muutub olulisemaks alles koolis. Arengu põhimõte peaks ka esimesse tööversiooni jõudma või on segadus mõistetega. Põhiülesandeks on kooliski õpilase arendamine, kuid juba õppetöö kaudu.
Enne kooli on tähtis lapse keele (kõne) arendamine, mis koos mõistete omandamisega vaimse arengu alus. Mõisted (keele semantiline osa) on koolis mõtlemise alus-käivitaja. Mõistete kujunemine eeldab lapse vahetut-aktiivset kokkupuudet ümbritseva maailmaga –loodusega, mitte ekraanil (visake see virtuaalsuse jutt 1. variandist minema) ja toas askeldamist.
Areng saab lasteaias käivituda tänu läbitavatele protsessidele, mitte tähtsustada tulemusi-oskusi ja nende hindamist (nii on läbi aegade eksameid tehtud alates 4. klassist!). Kuna läbitud protsesside tagajärgi võib lapsel tihti näha mõne aasta pärast (koolis – nö küpsemisperioodi järel).
Kasvatamisel ses eas on ülitähtis tingitud reflekside kujundamine – laps peab korduvalt tegema seda, mis õige ja viisakas. Nn sõnaline kasvatus on sel ajal vähe mõjuv. Kindlasti on tähtis jäljendamise nähtus.
Demokraatiaga ülepingutamine viib asjatundmatusse ja eklektikasse. Nii ei peaks näiteks lapsevanemad osalema lasteaias õppekava koostamisel. Küll saavad nad teha hariduspoliitilisi või –korralduslikke ettepanekuid. Tänane nn demokraatia hariduses on tekitanud osapoolte vahel vaid asjatuid pingeid.
Kokkuvõtvalt – praegused lasteaia õppekava tööversioonid vajavad enam selgust-lihtsust ja arenguprobleemidesse süvenemist –looduspärasust…