Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peep Leppik: maailm avaneb vaid tõsiteadlaste kaudu

26.10.2020
Haridus- ja teadusministeeriumis ei pruugi haridusest ja teadusest üldsegi adekvaatset pilti olla, sest seal luuakse “uut” maailma. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

„Üha enam näeme, kuis meie argiellu tungivad just ideoloogiad ja kommerts. Märgakem, et see puudutab isegi teadust, mis ühtlasi mõtlemise, ka töökuse ja vaimuelu enda surm. Sotsiaalmeedias levivad kiiresti ju „innovaatilised ideed“.

Üle keskmise lugejana, keda huvitab meie rahva saatus, olen viimasel ajal ka sattunud mitme tõsise uurija tööle. Et Heino Arumäe mõtlemapanevat ja silmi avavat monograafiat „Eesti ja Soome. Sõjast sõjani“ (Argo, 2018) sai kiidetud, siis soovitan seekord Kaarel Piirimäe süvauurimust „Sama hästi kui venelaste maa“ (Argo, 2020), mille pealkirjaski 1943 president F. D. Roosevelti öeldu: „… kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste maa“.

Selles lauses kõlavad suurriiklikud huvid koos mõtlemise pealiskaudsusega väikeriikidest. Vestluses Litvinoviga väitis Roosevelt, et teab (!) Balti riikides korraldatud rahvahääletusest [liitumine N. Liiduga – P.L.], aga muretses hoopis – kas ikka Ameerika üldsus sellest teab… Stalin oli 14.-15. juuli 1940 ebademokraatlikke valimisi nimetanud Rooseveltile „rahvahääletuseks“ (kus liitumisest endast ju juttu polnud). Vaidlused selle ümber olid ka Ühendkuningriigi poliitikute vahel.

Olulisi detaile Eesti ja Baltikumiga seotust saame teada just Kaarel Piirimäe  põhjaliku uurimistöö kaudu – kasutatud allikaid võib lugeda ligi 25 leheküljel. Sedalaadi süvenemist kohtab tänapäeval üha harvemini. Ja muidugi tuleb nii uurimusest ka välja Läände jäänud Eesti diplomaatide eriti raske roll/saatus toonastes oludes. Aga mis eriti võigas – Suure Kolmiku liikmed olid kõik valmis mitmes põhimõttelises asjas leppima kokku vaid suusõnaliselt – jälgi jätmata!

Ehk võtame meie hariduse. Pärast legendaarsete uurijate ja õppejõudude Aleksander Elango ning Lembit Andreseni lahkumist pole meil pedagoogika ajalugu teadusena olemaski – uued põlvkonnad ei tea, mis pedagoogikas (ka didaktikas) kasvõi viimasel sajal aastal on toimunud ning milliste tulemustega. Nii on alanud pidev nö jalgratta leiutamine, sest kõik tundub olevat uus… Kuid seda katsetatakse ju meie laste peal!

Vanemadki on ära hullutatud – neid saavad ju „koolitada“ inimesed, kes pole avanud ühtki teaduslikku arengupsühholoogia raamatut. Koolides on kasutusel „meetodid“, mil psühholoogiaga pole pistmist. 20. sajandi teise poole uuringuist kognitiivses psühholoogias pole samuti kuuldud.

Või võtame päevakohase kella keeramine. Millised arutelud-vaidlused! Siin on põhiline siiski kellakeeramine (2 korda aastas) ise, sest dünaamilise stereotüübi muutmine tekitab paljudel inimestel „raskeid tundmusi“ – selgus juba I. Pavlovi laborites. Kui kella ei keera, siis peaksid inimesed suutma ise ka elu korraldada (milleks mingi suveaeg?). Lähtugem Loodusest, mitte rahast ja kõigest välisest!“

Peep Leppik, teadlasest koolmeister