Peep Leppik: meil on ometi ka nimed…

Peep Leppik kritiseerib keelekasutust, kus inimeste poole pöördutakse familiaarselt eesnime kaudu.

Teadlasest koolmeister Peep Leppik võtab sõna teemal, mis on juba pikemat aega inimesi häirinud – kui poliitikas ja mujalgi pöördutakse inimeste poole familiaarselt pelga eesnimega.

“Kas ma räägin Peebuga? – küsib võõras hääl (ja inimenegi) üsna sageli mu mobiilis. – Ei, Te räägite Peep Leppikuga, vastan pisut tõreda häälega. Nüüd tajun teises otsas ka kohmetust, aga nn kaubanduslik pakkumine algab ikkagi… Usun, et paljud lugejad on sarnases olukorras olnud, kuid leppinud sellega, et võhivõõras, sageli üsna noor inimene kõnetab Teid eesnime pidi kui vana ja lähedast tuttavat või sõpra – nii nagu meie (eesti) kultuuriruumis kombeks on…

Aastat 7-8 tagasi tegelesin oma suguvõsa uurimisega, mida portaali Saaga kaudu üsna hõlbus teha. Olles sellest kirjutanud, tahan vaid rõhutada sajandite vanust esivanemate nimepruuki – ees- ja talunimede lahutamatus või läbipõimumine.

Toon eriti ilmeka näite aastast 1752, kui 26. jaanuaril oli Pilli Tõnno Kodavere kiriku altari ees (NB!) Körja Tõnno Mihkle Tiidu Kaddu(i)ga. Et juba järgmisel päeval oli altarit ees Persekivi Jaagu Tiit, siis ütles meie pere noorem poeg – hea, et me ikkagi Persekivilt pärit ei ole…

Kuid tähtsaim – meie vanas EESTI nimepruugis austati nii iseenesest, kõige loomulikumal viisil alati esivanemaid – nende vaeva ja tööd – siin ongi paljukiidetud juured… Muide, Tõnno ja Kaddu viiest lapsest sai 1762 sündinud Juhhan koolmeistriks Elistveres – Kooli Juhhan.

Nüüd ütleb avalik-õiguslikus meedias enesekeskne eesti noorpoliitik – arutasime seda küsimust Jüriga… Talle ei tule vist pähegi, et Eestis on ju sadu Jürisid – kellega siis? – nii nuputame siin Läti piiril (sest polnudki Ratas!). Saatejuht  raadios, kes iga poole tunni järel nimetas oma ees- ja perekonnanime (turg ju!), kõnetas samas külalisi vaid eesnime pidi. Ja nii ma ei tea siiamaani, kes esitab saates keelesäutse, sest saatejuht ütles alati (vaid) – aitäh! Keidile (taevas teab, kuis seda nime veel kirjutatakse…). Miks tõrjume üha enam kõike eestipärast?

Kui 19.sajandi algul kaotati Eestis pärisorjus, siis sai talupoeg enam liikuda ja vajas perenime, mida kutsuti priinimeks. Kui taluperemehel endal nime välja pakkuda polnud, siis sai ta selle kirikuõpetajalt ja/või mõisnikult – tihti just saksapärase. Meie perenime juured lähevad vähemalt aastasse 1688, kui isa kodukülas oli kirjas Leppicko wellja talu, kus askeldas (ikka vaid peremehena!) Leppiku (välja) Siim – nimi läbi kümne inimpõlve meie pereni välja – juured! Menusaates „Eesti mäng“ selgub, et juuri tunneme halvasti, piisab sünnikohast.

Maalt pärit inimesena mäletan selgesti, et isegi naabertalu inimestest ei räägitud kunagi poolikult – vaid eesnime-pidi, alati oli juures talu- ja/või perekonnanimi. See ongi vana eesti tava. Miks ja millal hakkasime teistest inimestest rääkima ruunatult-poolikult – vaid eesnimega? Eks ikka muu maailma rumalusi pimesi ahvides…

Paarkümmend aastat tagasi soovisid mõned õpilasedki, et nende nime ei hääldataks (!) eestipäraselt, vaid inglise-, saksa- või prantsusepäraselt. Siis oli keeruline ennustada, kui võõraid eesnimesid hakkame oma lastele panema. See, et me avalik-õiguslikus meedias perenimest loobume, on vaid üks rumalusi!”

Peep Leppik, Kalli Jaani Roberti ja Mäealuse Augusti Linda poeg

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Peep Leppik: meil on ometi ka nimed…

  1. Avatar
    Tiit Kärner kirjutas:

    Ma olen päritolult muhulane ning siin sinatatakse (“parunile öeldi “teie””, nagu üks vana Muhu naine reporterile vastava küsimuse peale vastas) ning nimena kasutati alati kombinatsiooni küla-pere-eesnimi (näit Kallaste Matsi Reiu – väljamõeldud nimi, Reiu = Rein, loodan, et sellist isikut ei ole). Aga mu kommentaari ajendiks oli muu: ma kuulsin internetist üht Peep Leppiku kasvatusteemalist loengut, milles oli muuhulgas juttu loomade ja väikelapse mõtlemisest. Kuna mul on selge mälestus kõne-eelsest elu-episoodist, oleksin tahtnud Peep Leppikuga seda jagada, aga ma ei ole leidnud tema aadressi ega telefoninumbrit. Kui see teda huvitab, ja kui ta seda siin loeb, siis võib mulle helistada 53304513 või kirjutada karnertiit@gmail.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga